Vaatasin täna ETV-st Plekktrummi intervjuud Peeter Espakiga ja kuna mitmed väljaütlemised sarnanesid minu osade varasemate mõtetega, siis otsustasin oma varasema essee aines Makroökonoomikas ka avaldada. Õppejõu tagasisideks oli "Liigselt poliitikast, liialt vähe makroökonoomikast". Olen nõus, suurem asi makromajanduse asjapulk ma pole. Aga hinde siiski sain arvestatud :)
Suured ja järsud muudatused majanduspiirkonnas viivad ebastabiilsuse ja majanduslanguseni.
Aastal 2007 õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis ja omandasin ärinduse bakalaureusekraadi. Makromajanduse loengus tuli jutuks ka makromajanduse näitajate järsu muutuse teema. Meie õppejõud, Marge Sults, küsis meilt, mida üliõpilased sellest arvavad. Juhuslikult pakkusin välja, et kui muutused makromajanduses on piisavalt suured, järgneb alati sõjaline konflikt. Selle peale ei osatudki midagi eriti öelda. Ega ma ise ka osanud. Pigem tundus see abstraktne järeldus senise isikliku maailmatunnetuse põhjalt.
Vahepeal on palju aega mööda läinud ja maailmas on ühtteist juhtunud. Finantskriis, majanduskriis, Vahemere äärsete maade suured raskused oma riigirahanduse korrashoius, Araabia kevad ja demokraatia jätkuv eksport. Venemaa järjepidev langus diktatuuri ja autokraatiasse. Süüria kodusõda, äärmusluse levik ja pagulaskriis. Olen aegajalt mõelnud oma ammuse väljaütlemise ja vahepeal toimunud sündmuste peale kuid siiani pole olnud põhjust ega vajadust sellest kirjutada.
Vaba maailma, ehk siis nende riikide, kus traditsiooniliselt toimivad demokraatlikud valimised ja kehtib võimude lahususe printsiip, katsed sellist maailmavaadet eksportida, ei ole tihti õnnestunud kui kõneleda näiteks Iraagi, Afganistani ja Liibüa näitel.
Kuigi ma ei oska otseselt taolisi makroökonoomilisi põhjuseid, mis viivad riigikorralduse ebastabiilisuse, pingete kasvu ja võimalik, et isegi sõjani, välja tuua, võin ma ometi nende võimalike põhjuste üle arutleda, kasutades mõningate sündmuste teadaolevaid arvatavaid põhjuseid.
Kõigepealt, kõikides sellistes piirkondades, kus on hiljuti toimunud suured muudatused riigikorralduses, on juhtunud midagi mis on löönud uppi ühiskondliku arusaama ja traditsiooni. Enne Teist Maailmasõda oli Saksamaa majanduslik olukord üsnagi vilets. Seda kasutasid ära poliitilised jõud, kes stabiilsetes oludes poleks kunagi saavutanud legaalset valimisvõitu, nii nagu Hitler 1934 aastal saavutas. Justnimelt stabiilsetes, sest rahvastiku meelepaha põhjustas siiski järsult muutunud olukord ja majanduslangus, mis 1930 aasta Suure Depressiooni järelkajana ka Saksamaal kaikus. Hitler viis äärmuslike meetmetega küll riigi majanduse tõusule kuid selleks, et tõus püsiks, vajas ta pidevalt uusi ressursse mida riigimootorile kütusepaaki kallata. Ressursside riisumisega naabritelt viis ta süsteemi ühest ebastabiilsuse äärmusest teise ja vallandas sõja.
Araabiamaades, Iraagis ja Iraanis oli olukord mõnda aega üsnagi stabiilne. Iraanis isegi üsna Läänelik ja edumeelne enne kui Islamirevolutsioon Šahhi kukutas ja Iraani läänelikule elustiilile lõpu tegi. Tegelikult ei olnud Iraani elu üldsegi halb, tekkima oli hakanud keskklass ja ilmselt oleks riigi üldine majanduslik ja hariduslik suutlikus tänapäevaks olnud märkimisväärne. Küll aga oli sellel ajal siiski veel üsna palju usklikku ja harimatut rahvast, kes oli lihtne saak revolutsionääride propagandale. Praeguseks hetkeks on olukord Iraanis küll üsna stabiilne kuid seda peamiselt haridust ja vabadusi tasakaalustava usu ja represseeriva riigikorra tõttu. Kui Iraani inimesed suures plaanis peaksid saama osa vaba turumajanduse ja mõtteviisi hüvedest, siis on üsna tõenäoline, et olemasolevad struktuurid ei suudaks seda vaos hoida. Paradoksaalsel kombel on Lääneriikide isolatsioonipoliitika aidanud Iraani praegusele stabiilsele olukorrale kaasa, uus põlvkond on kasvanud režiimi mõju all ning see stabiliseerib olemasoleva korra vundamenti. Sama võib suuresti öelda ka Põhja-Korea kohta. Kui aga kuskilt peaks hakkama voolama välise mõju veed, siis purunevad neid riike koos hoidvad tammid ja tekib kaos. Seega on stabiilsuse jaoks vajalik ka kriitilise osa informatsiooni kontrollimist.
Iraak püsis sarnaselt Süüria ja Liibüaga üsna stabiilne kuigi neis riikides valitses diktatuur. Hoolimata sellest oli inimestel töö, kodu, kool ja elu. Oli vähemalt mingi teadmine tuleviku ees. Nendes riikides sekkus aktiivselt väline destabiliseeriv jõud demokraatia ekspordi nime all. Tõsi küll, Iraagi puhul toimus see enne kodusõja puhkemist, Liibüa ja Süüria puhul aga peale kodusõja algust. Kõige kolme puhul on praeguseks täielikult hävitatud esialgne riigikord, infrastruktuurid, institutsioonid. Pole näha, et lähiajal oleks oodata olukorra paranemist, pigem on demokraatia ja läänelikud väärtused kaotamas Daeshi hullunud propaganda ja radikaalse islami pealetungile. Selles osas on nüüd näha, et kui ilma sekkumiseta oleks lokaalsed liidrid arvatavasti olukorra lahendanud mõningase verevalamise tulemusena kuid praeguseks oleks olukord olnud stabiliseerunud ja võibolla isegi suhted lääneriikidega taastunud. Järelikult kohalike võimukeskuste hävitamise ja riigi alustalade hävitamisega rikutakse stabiilsus täielikult kui asemele ei looda pikaajalist tugevat võimukeskust. Usun, et asjakohaseks sammuks oleks olnud nende riikide pikaajaline koloniseerimine lääneriikide poolt, et tagada piirkonna stabiilsus ja aidata üles ehitada vajalik ühiskondlik elukorraldus mis kinnistuks vähemalt ühe või ka kahe põlvkonna vältel.
Ka Euroopa Liidu riikides on olemas juba palju makromajanduslikke tegureid mis tõukavad tagant ebastabiilsust. Suured võlad Vahemeremaades (Kreeka, Hispaania) või õigemini suutmatus neid maksta on tinginud rõhu elustandardite tugevale langusele nende riikide elanike jaoks. Tõusnud on nii tööpuudus kui ka võlad ise. See on viinud osad neist riikidest majanduslangusesse mis omakorda on veelgi teravdanud kõiki pingeid. Kreeka vasakpoolsete radikaalide valimisvõit näitab sarnast olukorda Saksamaaga 1930-tel kui populismi ja hirmu mõjutamisel saavutati ülekaalukas võit. Rahva ja riigi olukorda see küll eriti parandada ei suutnud, sest populistlike lubaduste täitmine nõudis raha mida lihtsalt ei olnud Ka Iirimaa läbis tegelikult sarnase krahhi ja kasutas IMF-i pakutavad laenu kuid erinevalt Kreekast on otsustavalt tegutsedes on nüüd langusest üle saanud ja tõusnud kümne parimaks hinnatud maa hulka kus elada ja töötada. Erinevalt Kreekast ei proovinud Iirimaa IMF-i seatud tingimuste osas rehepappi teha, võlgu maksmata jätta ja tulemusena riigi reitingut mutta viia. Seega on ebastabiilsuse allikaks ka endale jätkupidev valetamine oma tegeliku olukorra kohta.
Kreekat ja Itaaliat on tabanud viimasel ajal rängalt ka pagulaste massmigratsioon. Teistmoodi kultuurilise tausta ja väärtustega inimeste tulek Euroopa kultuuriruumi on põhjustanud tulijate võõrastamise ja vaenamise. Tunded uute ja vanade olijate vahel on ilmselt vastastikused, lisaks on olukord tugevasti tülli ajanud ka kohalikud, kelledest osad pooldavad tulijate vastuvõtmist, teised on aga kibedasti vastu. See omakorda võib viia pea kõikides Euroliidu riikides hetkeni kus pingestunud olukord plahvatab kohaliku konfliktina lokaalse poliitika tandril. Võimule saavad äärmuslike vaadetega jõud kes võivad sarnaselt Ungariga hakata astuma samme liidust lahkumiseks või suuremaks protektsionistlikuks poliitikaks. Tulemuseks on peaaegu kindlasti sellise piirkonna usalduse, investeeringute vähenemine ja tulemusena majanduslangus. Mis omakorda viib jätkuva spiraalina allakäiguni. Selline olukord on juba juhtunud Venemaal mis täiesti arusaamatu, jabura välispoliitika ja napakate sanktsioonidega loodab välisvaenlase kujundiga võideldes hoida sisemist korda riigis stabiilsena. Usun, et väga suurte inimmasside segamise tulemisena riikide katlas on väga suur võimalus täiendava ebastabiilsuse tekkeks. Migratsioon peaks olema kontrollitud ja ei tohiks kunagi ületada kriitilist piiri.
Ometi on maailmas ette näidata ka piirkondi kus kurss stabiilsusele on toonud majanduskasvu ning heaolu tõusu. Singapur on peale Teist Maailmasõda tõusnud praktiliselt nullist vägagi arvestatavaks tegijaks maailmaareenil. Peamiseks võimldajaks sellel fenomenil on selle riigikorralduse stabiilsus ja pikaajalised plaanid mis ei sõltu poliitilisest tsüklist. Singapur on ka piisavalt väike, et tagada jõukuse suhteliselt ühtlane jaotus kogu riigis, vältimaks pingeid tekitavat ebaühtlast jaotust geograafilistes regioonides.
Hiina on sõltumata oma suurusest ja riigikorrast suutnud kuidagi püsida enamvähem stabiilsena Mao revolutsioonist saadik. Selleks tehakse ka suuri pingutusi, kontrollimaks nii rahva meelsust, majandust kui ka väliseid vahendeid. Kuid karta on, et hiinlaste järjest kasvava rahvaarvu ja nõudlusega järjest parema elustandardi järele viib selle riigi olukorrani, kus tekkinud pinged kas lõhuvad riigi või suunavad ta välise ekspansiooni teele sarnaselt Saksamaaga möödunud sajandil.
Elus on ikka nii, et teatava suuruse või arvukuse saavutanud elusorganism või populatsioon langeb varem või hiljem kokku omaenda sisemise keerukuse või raskuse all. Kõige kauem kestavad need, kes on väikesed ja väikese liikumiskiirusega ja keda keegi häirima ei tule.
Usun, et teatava täpsusega on võimalik erinevate riikide makromajanduslikke näitajaid, olemasoleva riigikorralduse stabiilsust ja elanikkonna kultuurilisi väärtusi hinnata selle piirkonna tõenäosust sõjaliseks konfliktiks. Kui vaid teaks täpselt, kuidas.
