Mida arvata uuest meediast? Või kas selle üle üldse peaks arutlema? No aegajalt tutvuskonnas ikka teemaks tuleb jutt sellest, kuidas millegipärast on noorte tähelepanu- ja keskendumisvõime vähenenud, keegi on internetis uue sekti loonud ja kuulutab seal oma usku ja või siis müüb lisaks veel mingit jama. Ja maailm on üldse nii väikeseks jäänud, et kui keegi kuskil maailma otsas mingi sigadusega hakkama saab, siis tead sellest umbes poole minuti pärast Twitterist või vähemalt Facebookist.
Üldjuhul on nii, et piirid uue meedia eri komponentide vahel on üha hägustumas. Kui varasemalt oli suhteliselt selge piir näiteks useneti, emaili, uudisteportaali vahel, siis nüüd on tihti funktsionaalsus üks põimunud teisega ja see oma korda kolmadaga. Veebipõhised sotsiaalvõrgustikud vahendavad uudiseid, online mänge ja videopilti, e-mail on ristunud sõnumiedastuse kollaboratiivsete võrgustike nagu Skype või Fleep. Samas ükski neist päriselt ei kao.
Raske on mõnikord võrrelda uue meedia eri kanaleid vana meedia omadega, peamiselt just seepärast, et otsesel varasemat võrreldavat nn funktsionaalsust ei eksisteerigi. Üks on aga kindel. Kuna uus meedia on oma mahult lihtsalt tohutult massiivne siis selle virrvarris osalemine vähendab oluliselt inimeste näost näkku kohtumisi. Kuna veebipõhised sotsiaalvõrgustikud kipuvad tänapäeval täitma pea kõiki, või siis vähemalt suurt enamust uue meedia rollidest, siis katsun postituses edaspidi sellele keskenduda.
Mida siis veebipõhine sotsiaalvõrgustik on endaga kaasa toonud.
Kõigepealt. Iseseisvate IM jutukate allakäigu. Enne veebipõhiseid sotsiaalvõrgustikke..olid teised suhtlusvõrgustikud. MSN. IRC. ICQ. Talker. jne. Suhteliselt kindlalt võib väita, et suhtlusvõrgustike kanalid on paljuski asendanud sellised nn traditsioonilised uue meedia kanalid. Peamiseks põhjuseks on kahtlemata integreeritus. Facebooki, aga ka Google+ kasutajakontod on integreeritud kogu muu funktsionaalsusega mida vastav platvorm pakub ning kuna tihti kasutatakse rohkem kui ühte teenust korraga, siis on lihtsalt mugav kasutafa ainult ühte keskkonda, mitte majandada kümnega korraga. Praegu püüab ka Microsoft oma pilveteenustega sarnast kasutajakonto integratsiooni pakkuda kõigile oma lahendustele kuid kuna Microsofti fookus on rohkem ärikasutajate funktsionaalsus, siis vaevalt, et siis uut suhtlusvõrgustikku tekib.
Teiseks. Foorumid ja arutelud, virtuaalse vabalava kus igaüks on staar. Tänapäeva paljud veebipõhised sotsiaalvõrgustikud pakuvad kiiret ja integreeritud võimalust koonduda sarnaste valdkondade tegelastel, pakkudes võimalust mugavalt ja harjumuspäraseks saanud keskkonnas algatada revolutsioone või vestelda kokandusteemadel. Funktsionaalsus on küll kitsam ja paindumatum kui näiteks spetsiaalsetel taolistel keskkondadel kuid paljudel pole rohkem vajagi kui teemafoorumit ja sündmuste kalendrit, et oma asja ajada.
Kolmandaks. Absoluutne levik. Levinumad sotsiaalvõrgustikud on üleplaneedilise haardega, pakkudes võimaluse vahetuks kontaktiks sarnaste huvidega gruppide ja indiviidide vahel, asukohast sõltumata. Tänapäeval ongi suhtluspiire moodustamas pigem keelelised kui geograafilised piirialad. On hispaania, inglise, prantsuse, araabia, hiina jt suure keelkondade levialad. Need on ka virtuaalsed territooriumid kus käib nüüd olelusvõitlus oma kultuuri ja sõnumi leviku pärast. Eks ole ju Daeshgi ju peamiselt oma populaaruse saavutanud just kohalikku keelt kohalikus suhtluskanalis kõneldes (loe, Prantsuse sotsiaalmeedias prantsuse keeles, Briti kultuuriruumis inglise keeles jne). Absoluutset levikut saab kasutada ühtmoodi nii tõese kui väära info levikuks ja paraku levivad mõlemad ühtlugu kiirelt.
Neljandaks: Nüüd ja praegu - info liigub enamasti hetke kohta. Info on olemas kohe selle tekkimise hetkel ning kaotab tähtsuse päeva või paariga. See muidugi on suuresti mõjutanud sotsiaalvõrgustikega üles kasvanud põlvkonna keskendumis ja tajumisvõimet - tihti on õpitudki keskenduma hetkele ning tihti on taoline isend võimetu keskenduma pikemale tekstile või siis analüüsima erinevaid sündumusi mingiski kontekstis. Ma arvan, et seda põhjustab info üleküllus mis ühelt poolt ei jäta aega asjade üle mõtisklemiseks, teisalt aga tihti muudab selle ka asjatuks sest paljud küsimused, mis muidu nõuaks vastuseks analüüsi, leiavad ka samas infovoos tihti lahenduskäigu kui ainult natukene oodata. Ja muidugi on kogu aeg nüüd ja praeguga kursis olemine ning teiste kursis hoidmine üks parasjagu suur ajaraisk.
Viiendaks. Anonüümsuse (privaatsuse) kadu. Tihti on sotsiaalvõrgustike eesmärgiks koondada õpruskondi ning mõnikord ühinetakse sellega ainult selleks, et keegi on juba ees. Paratamatult on parim viis selleks panna profiilile juurde oma nimi (või mõnikord hüüdnimi). Kuid sellest hoolimata teab enamus, kellega suhelda, suhtluspartneri kohta vähemat või rohkemat ning iga tegevus on praktiliselt logitav ja auditeeritav. Sotsiaalvõrgustike kasutamine mobiilseadmetes ja jagatud sisselogimisfunktsionaalsuse kasutamine annab võimaluse korreleerida omavahel hirmuäratava hulga andmeid. Kuna inimene on enamasti suhteliselt kindlate käitumisharjumustega loom (arvatavasti saab paari tunnuse alusel öelda 80-90% kus parasjagu viibite või millist teed koju lähete) siis on korreleeriv ja ennustava analüütika üsna täpne.
Kuuendaks. Kuuluvus ja kuulumatus. Inimestele on oluline kuhugi kuuluda. Šamaanide, teadjate ja ravitsejate kommuuni Facebookis kuulub tuhandeid inimesi, Odini toetajaidki viis tuhandet ja kasvab. Samas on see kuuluvustunne peaasjalikult virtuaalne, üsna tõenäoline, et keegi neist võibolla üksteist ei tea ja igapäevaelus tere küll ei ütleks. Veebipõhine sotsiaalvõrgustik on juustulaadne sojakäki moodi toode, millega inimesed loodavad täita oma elus haigutava üksilduse. Nii on paljudel sadu virtuaalseid sõpru kuid külas ei käi nad tihti kellelgi ning konutavad päevad ikka üksi kodus, kurje kommentaare treides ja kassiga endleid postitades.
Üldjuhul on nii, et piirid uue meedia eri komponentide vahel on üha hägustumas. Kui varasemalt oli suhteliselt selge piir näiteks useneti, emaili, uudisteportaali vahel, siis nüüd on tihti funktsionaalsus üks põimunud teisega ja see oma korda kolmadaga. Veebipõhised sotsiaalvõrgustikud vahendavad uudiseid, online mänge ja videopilti, e-mail on ristunud sõnumiedastuse kollaboratiivsete võrgustike nagu Skype või Fleep. Samas ükski neist päriselt ei kao.
Raske on mõnikord võrrelda uue meedia eri kanaleid vana meedia omadega, peamiselt just seepärast, et otsesel varasemat võrreldavat nn funktsionaalsust ei eksisteerigi. Üks on aga kindel. Kuna uus meedia on oma mahult lihtsalt tohutult massiivne siis selle virrvarris osalemine vähendab oluliselt inimeste näost näkku kohtumisi. Kuna veebipõhised sotsiaalvõrgustikud kipuvad tänapäeval täitma pea kõiki, või siis vähemalt suurt enamust uue meedia rollidest, siis katsun postituses edaspidi sellele keskenduda.
Mida siis veebipõhine sotsiaalvõrgustik on endaga kaasa toonud.
Kõigepealt. Iseseisvate IM jutukate allakäigu. Enne veebipõhiseid sotsiaalvõrgustikke..olid teised suhtlusvõrgustikud. MSN. IRC. ICQ. Talker. jne. Suhteliselt kindlalt võib väita, et suhtlusvõrgustike kanalid on paljuski asendanud sellised nn traditsioonilised uue meedia kanalid. Peamiseks põhjuseks on kahtlemata integreeritus. Facebooki, aga ka Google+ kasutajakontod on integreeritud kogu muu funktsionaalsusega mida vastav platvorm pakub ning kuna tihti kasutatakse rohkem kui ühte teenust korraga, siis on lihtsalt mugav kasutafa ainult ühte keskkonda, mitte majandada kümnega korraga. Praegu püüab ka Microsoft oma pilveteenustega sarnast kasutajakonto integratsiooni pakkuda kõigile oma lahendustele kuid kuna Microsofti fookus on rohkem ärikasutajate funktsionaalsus, siis vaevalt, et siis uut suhtlusvõrgustikku tekib.
Teiseks. Foorumid ja arutelud, virtuaalse vabalava kus igaüks on staar. Tänapäeva paljud veebipõhised sotsiaalvõrgustikud pakuvad kiiret ja integreeritud võimalust koonduda sarnaste valdkondade tegelastel, pakkudes võimalust mugavalt ja harjumuspäraseks saanud keskkonnas algatada revolutsioone või vestelda kokandusteemadel. Funktsionaalsus on küll kitsam ja paindumatum kui näiteks spetsiaalsetel taolistel keskkondadel kuid paljudel pole rohkem vajagi kui teemafoorumit ja sündmuste kalendrit, et oma asja ajada.
Kolmandaks. Absoluutne levik. Levinumad sotsiaalvõrgustikud on üleplaneedilise haardega, pakkudes võimaluse vahetuks kontaktiks sarnaste huvidega gruppide ja indiviidide vahel, asukohast sõltumata. Tänapäeval ongi suhtluspiire moodustamas pigem keelelised kui geograafilised piirialad. On hispaania, inglise, prantsuse, araabia, hiina jt suure keelkondade levialad. Need on ka virtuaalsed territooriumid kus käib nüüd olelusvõitlus oma kultuuri ja sõnumi leviku pärast. Eks ole ju Daeshgi ju peamiselt oma populaaruse saavutanud just kohalikku keelt kohalikus suhtluskanalis kõneldes (loe, Prantsuse sotsiaalmeedias prantsuse keeles, Briti kultuuriruumis inglise keeles jne). Absoluutset levikut saab kasutada ühtmoodi nii tõese kui väära info levikuks ja paraku levivad mõlemad ühtlugu kiirelt.
Neljandaks: Nüüd ja praegu - info liigub enamasti hetke kohta. Info on olemas kohe selle tekkimise hetkel ning kaotab tähtsuse päeva või paariga. See muidugi on suuresti mõjutanud sotsiaalvõrgustikega üles kasvanud põlvkonna keskendumis ja tajumisvõimet - tihti on õpitudki keskenduma hetkele ning tihti on taoline isend võimetu keskenduma pikemale tekstile või siis analüüsima erinevaid sündumusi mingiski kontekstis. Ma arvan, et seda põhjustab info üleküllus mis ühelt poolt ei jäta aega asjade üle mõtisklemiseks, teisalt aga tihti muudab selle ka asjatuks sest paljud küsimused, mis muidu nõuaks vastuseks analüüsi, leiavad ka samas infovoos tihti lahenduskäigu kui ainult natukene oodata. Ja muidugi on kogu aeg nüüd ja praeguga kursis olemine ning teiste kursis hoidmine üks parasjagu suur ajaraisk.
Viiendaks. Anonüümsuse (privaatsuse) kadu. Tihti on sotsiaalvõrgustike eesmärgiks koondada õpruskondi ning mõnikord ühinetakse sellega ainult selleks, et keegi on juba ees. Paratamatult on parim viis selleks panna profiilile juurde oma nimi (või mõnikord hüüdnimi). Kuid sellest hoolimata teab enamus, kellega suhelda, suhtluspartneri kohta vähemat või rohkemat ning iga tegevus on praktiliselt logitav ja auditeeritav. Sotsiaalvõrgustike kasutamine mobiilseadmetes ja jagatud sisselogimisfunktsionaalsuse kasutamine annab võimaluse korreleerida omavahel hirmuäratava hulga andmeid. Kuna inimene on enamasti suhteliselt kindlate käitumisharjumustega loom (arvatavasti saab paari tunnuse alusel öelda 80-90% kus parasjagu viibite või millist teed koju lähete) siis on korreleeriv ja ennustava analüütika üsna täpne.
Kuuendaks. Kuuluvus ja kuulumatus. Inimestele on oluline kuhugi kuuluda. Šamaanide, teadjate ja ravitsejate kommuuni Facebookis kuulub tuhandeid inimesi, Odini toetajaidki viis tuhandet ja kasvab. Samas on see kuuluvustunne peaasjalikult virtuaalne, üsna tõenäoline, et keegi neist võibolla üksteist ei tea ja igapäevaelus tere küll ei ütleks. Veebipõhine sotsiaalvõrgustik on juustulaadne sojakäki moodi toode, millega inimesed loodavad täita oma elus haigutava üksilduse. Nii on paljudel sadu virtuaalseid sõpru kuid külas ei käi nad tihti kellelgi ning konutavad päevad ikka üksi kodus, kurje kommentaare treides ja kassiga endleid postitades.
No comments:
Post a Comment