Täna tutvusin ühe dokumendiga, millel nimeks "Challenges of The Global Information Society" ja mille on koostanud aastal 2004 Dr. Himanen Soome parlamendi tarbeks.
Kuigi pealkirjas on kirjas teema infoühiskonnast, ei puuduta see dokument eriti infotehnoloogiat kui sellist vaid käsitleb pigem ühiskonnas esinevaid probleeme tervikuna, sama hästi võiks selle nimeks olla ka "Kaasaegse ühiskonna väljakutsed" või misiganes muu taoline.
Dokument algab kenasti kokkuvõttega ühiskondlikest trendidest aastal 2004, jätkub võimalike arengustsenaariumitega, seejärel tutvustab väärtusi mis võiks olla tulevikuühiskonnas omased (kuigi need tunduvad lihtsalt maha viksitud mõnest rüütli- või randröövliromaanist, mitte, et ma neile vastu vaidleks aga nii naiivsed tunduvad need). Raport jätub võimalike tegevusaladega mille valitsus peaks prioriteediks võtma ja julgustama ka erasektorit omaks võtma, kujundades seadusi ja fiskaalpoliitikat.
Üldiselt kirjeldab dokument küllalt adekvaatselt maailmas johtuvaid struktuurseid probleeme, küll aga on suhteliselt kommunismi- ja naivismihõnguline lahenduste pakkumisel. Kõigepealt, praktiliselt kõigele nähakse lahendust nn "loomemajandusel" (creative economy) mis kuidagi imeliselt aitab kõik paika panna. Selle peamisteks juhtelementideks peaks olema IT, kultuuri ja heaoluteenuste areng. Dokumendi kohaselt peaks maksusüsteem toetama töötamist konkreetses riigis ja väärtustama erialast pädevust ning võimaldama ka oskustööjõu sissetoomist. Töö peaks olema igaühe jaoks midagi meeldivat ja väljakutsuvat, puhas rõõm nagu öeldakse Von Krahli baaris.
Muidugi, see meeldiks ka minule aga kas autor siis statistikast pole üldse kuulnud midagi? Kui maailmas on 6-7 miljardit inimest ja umbes pooled neist on sisuliselt võimelised tegema vaid lihttöid (sest jah, neil pole piisavalt haridust, võimalust või ka soovi tegelikult tööd teha) ja samas lähtuda sellest, et kui kõik teeks seda mis neile meeldib, siis nõudluse ja pakkumuse seaduse järgi oleks nende poolt pakutavate teenuste nõudlus hulka väikesem kui pakkumine ja mingit raha nad sellega ikka ei teeniks. Kellel oleks vaja sadu miljoneid kunstnikke, joogatreenereid või dj-sid? Tegelikult on ju nii, et Mashlovi püramiidi alumist otsa tuleb ikka laduda esimesena, asetades esmatähtsa tööde ja teenuste vajaduse sinna kus see toodab tõelist lisaväärtust - vett, toitu, eluruumi, turvalisust, arstiabi, haridust jne. Seega, alati on ja jääb hulk inimesi, kes teevad tööd mis neile ei meeldi kuid on vajalik selleks, et mitte nälga surra.
Olen nõus, et süsteem peaks pakkuma kõigile võrdseid võimalusi ja kõik peaks seaduse ees olema võrdsed, samas on aga eluga nii, et seda on väga raske tagada. Loodus seab siin omad piirid - näiteks ei ole võimalik pakkuda hõredalt asutatud maakohas samaväärset kooli ja töökohta kui on linna tiheasutuses - mastaabieffekt teeb lihtsalt oma töö. Või on siis sellise pakkumine väga kallis ja omakorda tekitab küsimuse, kas selline ressurside jagamine on ikka õigluse põhimõttega kooskõlas, lõppude lõpuks, enamuse maksudest annab siiski tiheasustus ja tööstus, mitte aga hõredalt asustatud perifeeria. Samas on majanduslikel põhjustel ilmselt nendesamade perifeeria inimeste täielik käitlemine linnas võimatu just sissetulekute ebavõrdsuse tõttu - nende elanike sissetulek lihtsalt ei võimalda laste saatmist pealinna või suuremasse keskusesse kooli. Kui aga pakkuda kõigile nn "iseõpet" või õpet Interneti teel siis ei tasu loota, et enesedistsipliinita noored ja nende vanemad sellist asja kuidagi tõsiselt võtaks. Alati on muidugi olemas mingi hulk isendeid, kellele ei ole võrdse võimaluse olemasolu piisav, nad on liiga laisad, et seda kasutada, samas aga varmad nõudma ühiskonnalt nn nõrgema toetust, ise lillegi liigutamata. Kui seda aga lõpuks enam ei ole võimalik ressursside puudusel pakkuda, siis on kohe mäsu lahti. Kui selline element omandab ühiskonnas kriitilise massi, on see ühiskond edasiseks kestmiseks suhteliselt jõuetu.
Avalike teenuste pakkumine erasektori poolt on kindlasti hea mõte ja see ka tänapäeval osaliselt töötab, näiteks kiirabi ja päästjad on tihti hoopis kolmanda osapoole esindajad, mitte riigi palgal olevad isikud. Siinkohal on muidugi alati küsimus maksumuses - kuna riik tegelikult oleks ostja rollis aga teenuse kvaliteet alati maksab, siis tekib küsimus, et kas pakutava hinnaga on võimalik tegelikult ka teenust pakkuda. On ju näiteks meil teada, et ega politseinik, päästja ega õpetaja palgast ära ela, enamasti peab õhtuti "ehitajaks käima" või "lapsi hoidma", et perel hing sees hoida. Kas sellist teenust suudaks erasektor pakkuda paremini ? Tõenäoliselt, kui töö on korraldatud efektiivsemalt. Ei tasu aga oodata seda, et teenust pakutaks alla omahinna. Pigem tekivad nn eri teenustasemed kus nn Basic teenus on sarnastel alustel riigi poolt pakutavate teenustega, vähegi mõistlikum pakett hakkab aga juba lisatasu eest. Ja see ongi mõistlik. Nii on paljud, kes haigekassa järjekorras arsti juurde kuus kuud ootama peaks, maksnud sadakond eurot ja saanud nädala jooksul vastuvõtule. Kõik seda muidugi lubada ei saa aga samas sundida kõiki põhimõtte pärast ootama 4-6 kuud ootejärjekorras on veel tobedam. Kui ikka tõeline häda käes, siis laenad selle vajaliku raha ja käid ära. Tuletõrje, päästjate ja kiirabi korral sellise lahenduse pakkumine muidugi natukene raskendatud kuna siinkohal hakkab teenuse kvaliteedi juures mängima reageerimisaeg. Avaliku transpordi osas aga on täiesti ebamõistlik pidada munitsipaaltransporti. Eesti kogemused kahjumlikkude munitsipaalettevõtetega on selgelt näidanud, et kvaliteedi tagab siiski konkurents ja mõistlik hinnastatus. Praegune nn "tasuta" ühistransport Tallinnas aga on reaalselt üsnagi kallis pidada - selle maksavad kinni kõik Tallinna maksumaksjad, küll aga ei toimu raha liikumine enam otse munitsipaaltranspordifirmale vaid läbi linnaeelarve eraldiste korras. Üsna tõenäoline on, et alati on puudu ja prioriteet mujal.
Raport rõhub kõikehõlmavale ja kaasavale haridussüsteemile kuid samas on vastuoluline selles mõttes, et soovitab tähelepanu pöörata kõigile valdkondadele kuid samas keskenduda ainult paarile erialaspetsiifilisele valdkonnale kui räägitakse nn leading-edge uurimistööst. Üldjuhul olen nõus, et võimalikult hea ja just ka reaalainetes tugeva ettevalmistuse tagamine on hädavajalik innovatsiooni jätuks. Kahjuks on Eestis kaalukauss paljuski just humanitaarteaduste poole kaldu ning kuigi see aitab siluda erinevate sotsiaalsete probleemide nurkasid, ei vii see lõpuks millegi läbilöövalt ja elusuutlikult uudseni. Kui kõik oleksid ametilt nn psühholoogid ja luuletajad, sureks me varsti nälga.
Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata töö ja eraelu tasakaalustatusele ning sellele, et töötajatest ei võetaks viimast, sellega on kindlasti nõus. Osaliselt on maailmas ka niimoodi läinud - kaugtöö on üsna levinud ja võimalik sellistel töödel, kus füüsiline kohalolek ei ole vajalik. Küll on aga nii, et niikaua kuni palka makstakse töötundide alusel, ei muutu tööandjate seisukoht nõutava töö hulga osas, kui aga töö liigub projekti või tüki põhiseks, tekib koheselt näiline ebavõrdsus seal, kus laisemad või vähem osavamad nüüd vaesemaks jäävad. Muidugi jagunevad töökohad tulevikus kaheks - ühed on need, kus tööd väärtustatakse mingi loova või väärtust lisava ühiku alusel ning mis otseselt ei ole automatiseeritav ja need kus endiselt maksab tükitöö ning töötundides toodetud tükid on efektiivsuse mõõduks. Arvatavasti automatiseeritakse viimased selle sajandi jooksul täielikult ning selle asemel, et kõiki nn McJob tegijaid ringi koolitada nn loova töö peale või teha neist midagi muud kasulikku, jäävad nad hoopis ilma tööta ning panustavad kuritegevusse või kasvavatesse religioosetesse-poliitilistesse-sotsiaalsete pingetesse. Niikaua aga kuni seda tehtud ei ole, hoiavad ka need kellel selline töö on, sellest kümne küünega kinni sest ümberõppeks ja seega ka paremaks töökohaks pole neil lihtsalt kogu töö kõrvalt lihtsalt aega.
Ma arvan, et on väga hea, et Soomes on olemas selline parlamendi komisjon mis tegeleb pikaajalise tulevikuvaatega - isegi olukorras kus praegu on Soome majandusnäitajad ühed Euroopa Liidu madalaimad ning Soome lähiolukorra perspektiive hinnatakse just liigsete sotsiaalsete garantiide (ametiühingud, jäigad sotsiaaltotrused, kõrgepalgaliste suhtes ebaõiglane maksupoliitika jne) tõttu vägagi nigelaks. Viga on lihtsalt selles, et punaroosat "kõikidele heaolu" taga ajades ei olegi võimalik kuhugi reaalselt jõuda. Infoühiskond aitab kiirendada protsesse ja alandada kulusid aga reaalset sööki, jooki ja peavarju ei saa siiski pakkuda virtuaalselt. Pigem tuleks tuvastada konkreetsemad tõkendid riigi arengus ning fokuseerida oma jõud neile, mitte tegeleda kogu maailma parandamisega. Ja aktsepteerida, et iga tõsine muudatus nõuab ohverid - ei ole võimalik süüa kooki ja samas hoida seda alles. I
Arvasin, et see tekst on üsna paks ja vahtu täis aga asjakohaseid materjale otsides leidsin 2005 aastal avaldatud raamatu "Network Society" mille 460 lehekülge on täis paksult tabeleid ja arutelu sarnasel teemal. Kes soovib, see loeb.
Viited:
- https://www.eduskunta.fi/FI/tietoaeduskunnasta/julkaisut/Documents/tuvje_1+2004.pdf
- http://www.umass.edu/digitalcenter/research/pdfs/JF_NetworkSociety.pdf
