Autoriõigus, autoritasu, patendid ja intellektuaalomand on ühed veidrad asjad.
Nad on nagu asjad, mida saab kasutada ja nad on olemas aga samas käega
katsutavad ka ei ole ja nende füüsiline kopeerimine ei maksa suurt
midagi.
Seepärast on leiutatud kunagi selline skeem, mille kohaselt autori omaks
ainuõigust teenida oma loomingu pealt tulu, kas siis ise oma leiutist või teost
müües või selle tegemise metoodikat välja litsentseerides. Ameerika Ühendriikides võeti selline seadus vastu aastal
1790 mis on juba 3 aastat peale konstitutsioonile alla kirjutamist.Selle
kohaselt oli küll kopeerimismonopoli õigus autoril vaid 14 aastat.
Loomulikult haistsid need, kes ise loova tööga tegeleda ei suuda ega oska,
teenimisvõimalust ning ütlesid loovisikutele - see teie õiguste kaitsmine on
keeruline töö, me teeme seda teie eest ja teie saate tegeleda selle asemel oma
loominguga - teeme diili - teie annate meile õigused oma loomingu turustamiseks
ja levitamiseks ja meie kogume papi kokku, osa jätame endale ja ülejäänu läheb
teile. Loovisikud on üldiselt õnnelikud, kui keegi nende mured ära võtab ja
tegeleb kogu igapäevaprobleemikaga.
Enter the mänedžer. On olemas väljend "Follow
the money" või "Cui Bono"mille kohaselt
tasub vaid vaadata kuhu ja kellele liiguvad rahavood ja saabki selgeks, kes
tõmbab niite.
Loomulikult olid puugid nii kavalad, et omandasid kogu õnnetu autori
õigused loomingule, autorile jäi vaid nimi autorluse kohta, majanduslik kasu
aga liikus vahemehe taskusse. Autori sai ja saab endiselt vaid miniatuurse osa
oma loomingust. See kehtib nii muusika, raamatute, leiutiste jne juures.
Järgides looduslikku printsiipi, et seal kus on palju, tuleb juurde, seal kus
on vähe, võetakse viimanegi, koondusid puugid suurteks gruppideks kes mastaabiefekti
ning sidemeid ära kasutades hakkasid survestama nii turunduskanaleid kui ka
seadusandlust, et olukorda muudetaks järjest rohkem puukide kasuks - plaadipoed
ja muud turunduskanalid turustasid vaid suurte publitseerijate teoseid, publitseerijad
ütlesid, kelle raamat ilmub või mitte jne. Väidetavalt kaotas ka Nikola Tesla
mitugi leiutist Edissionile just tänu viimase ärimehevaistule, mis briljantse
kuid naiivse leiutaja lõpuks vaesuses surra lasi.
Kunagi muidugi võis selline vaheltkasu olla osaliselt põhjendatud, sest
varasemalt ei olnud teose välja andmine nii lihtne kui praegu - vajalik oli stuudiotehnika, plaaditootmisliin,
turustuskokkulepped ja logistika. Tihti ei olnud tundmatu artisti
jaoks selline majandamine ilma plaadifirmadelt nn laenu küsimata võimalik ja
nurgapealseks garaažibändiks jäädigi. BBC
artikli andmeil olid traditsioonilise muusikatööstuse plaadimüügi
tulud 2012 jagunenud nii, et artist sai car 13%, plaadifirma aga 30%. Ülejäänu
jagunes riigi, tootjate, distribuutorite ja autorikaitsjate tasudeks.
Tänapäeval on mängu lisandunud veel voogedastuse platvormid (Youtube,
Spotify, Deezer jt) mis asendavad vanasti peamiseks levimehhanismiks olnud
füüsilised andmekandjad nagu kassetid, cd-d, cvd jne. Kui uskuda TechDirti artiklit, siis tänapäeval näiteks striimingu
teenuste eest makstavad tasud panevad peaasjalikult tasku plaadifirmad ja ,
mitte artistid ega lugude kirjutajad. Viimase saavad kogu loo eest esitatud
tasu eest vaid vastavalt ca 6.8% ja 10%, samal ajal kui autori majanduslikke
õigusi omav plaadifirma (kes praktiliselt ei tee mingeid kulusid voogesituse
turustamisel) paneb tasku 45,6%.
Raamatute publitseerimisel on viimasel ajal lisaks paberraamatutele
lisanud elektroonilised publitseerimis ja levitamiskanalid nagu Amazon, Kobo
jne. Eelmise aasta raporti kohaselt saab raamatu
autor keskmiselt 20% oma raamatute müügist, ülejäänu läheb publitseerijatele,
kusjuures suured publitseerijad aka Big5 küsivad loomulikult raamatu
publitseerimise eest kõrgemat hinda kui väikesed indie publitseerijad või otse
Amazoni platvormil publitseerivad autorid.
Muidugi on sellistel platvormiomanikel nagu Amazon, Microsoft või Apple
omakorda oht muutuda puukideks, keda huvitab mitte ainult raha vaid ka ainuvõim
tarbija üle. Sellist lähenemist kasutatakse eriti tarkvaraplatvormide loomisel
kus kogu tarkvara toimimiseks vajalik funktsionaalsus seostatakse selle
tarkvara müügikanaliga, mis on siis loomulikult kellegi kontrolli all. Seda
kutsutakse Walled Garden ja seda rakendab nii Apple kui ka
Microsoft kes oma Universal Windows Platformi on loonud nüüd juba sellise, et
kui tarkvara oled loonud Microsofti platvormi ja
arendusvahendeid kasutades siis tarkvara ongi pahatihti võimalik turustada vaid
Windows Store kaudu.
Kes ei tahaks endale sellist lehma, kellele annad vaid peotäie heina, piima
aga saad mitu ämbritäit. Ja sõnnikut koristab piimaautojuht aka
platvormiomanik. Aga veelgi olulisem on selliste lehmade ehk
autorikaitseobjektide kokkuostjate jaoks see, et keegi teine nende püha lehma
lüpsma ei kipuks. Või isegi kui juhtuks nägema seda lehma, saaks äkki mingit
nutsu lüpsta lollidelt. Seepärast ka kõikvõimalikud seaduslikud ja
poolseaduslikud moodustised ja ühingud autorikaitse rakendamiseks nii heas kui
halvas mõttes.
Üks veidramaid välja pressimise moodustisi on nn "Tühja kasseti maks" mis on kogu
selle puntraga seotud juba 1960-datest aastatest saadik kui see esmakordselt Saksamaal kehtestati. Põhimõtteliselt on see
autorikaitsjate nägemuses kompensatsioon, mida peaks maksma autoritele selle
eest, et keegi teoreetiliselt võib nende teoseid kopeerida ja mis mõningates
maades siis ka seadustaks privaatsete koopiate tegemise mitte-kasumlikul
eesmärgil.
Eestis jõustus see autorikaitseseaduse muudatusega aastal 2005 kui
kehtestati tasu erinevatele andmekandjatele ja kopeerimisseadmetele. Sellest
alates on Eesti Autorite Ühing ja Eesti Esitajate Liit põhimõtteliselt
omandanud raha iga müüdud tooriku ja salvestusseadme pealt. Aastal 2013 kogus EAÜ 4,7 miljonit eurot,
millest laiali jagati autoritele 3,3. EAÜ-le jäi 1,4 miljonit millest kasum
aasta tegevusest oli ca 0,5 miljonit eurot. Arvestades, et aktiivse tegevuse
peale kulus vaid 0,7 miljonit eurot (koos palgafondiga), on iga EAÜ kulutatud
euro peale kasumit saanud ca 70%. Pole paha.
Kuna varasemalt kasutusel olnud tehnoloogia on kasutuselt kadumas, siis
tajuvad puugid oma rahavoogude kokkukuivamist. Nii nõuti asjaosaliste poolt eelmisel aastal valitsuselt ca
800000€ "saamata" jäänud tulusid, kuna valitsus ei ole
piisavalt varakult kehtestanud tühja kasseti maksu ka uuema aja seadmetele. Kui see pole väljapressimine, siis mis on?
Ühiskond on selgelt väljendanud tõika, et kvaliteetse kraami eest ollakse
maksma kui see ei ole üle mõistuse kallis ja on lihtne. Paraku poodi minna ja
CD-l oleva 99% saasta eest ei ole paljud nõus 10-20€ välja käima. Lisaks on
selliselt sauruslikult andmekandjalt ülimalt
ebamugav muusikat tarbida. Võrgupiraatluse ning voogedastusteenuste võidukäik
on isegi suured publitseerijad sundinud arusaamu muutma ja mängureegleid
kohendama.
Kahjuks eriotstarbelised organisatsioonid nagu EAÜ jt taolised ei ole veel
mõistnud, et infoühiskonna kasvades ja kõikjale jõudes ei ole selliseid
vahemehi lihtsalt vaja. Artist või autor saabki otse kliendilt otse oma raha
kätte, toimub sisuliselt otsekaubandus. Kahjuks on seaduste ja autorikaitse
arusaam tehnoloogia ja ühiskonna arengust kõvasti maha jäänud. Mingi areng
selles vallas siiski toimub, kui uskuda 2012 aastal
toimunud seminari autorikaitse tuleviku teemadel.Loodetavasti
paremuse poole. Samas valitsuse hiiliv toetus ACTA-le, Eestile ülimalt vajalik
hea läbisaamine USA riigiaparaadiga ning sõltuvus Brüsseli mannast paneb selles
kahlema.
Tegelikult toimub midagi Euroopa Parlamendi tasemel ka. Rootsi niinimetatud
Piraadipartei loojad on pakkunud välja oma teoses "The Case For CopyRight Reform" kuus
konkreetset uuendust, kuidas uuendada autorikaitse regulatsiooni 21 sajandile
vastavaks.
Oma argumentatsioonis panevad nad pearõhu õigusele sõnumi privaatsusele
ning tuues analoogia tavalise kirjavahetusega, argumenteerivad, et kui tavalisi
paberkirju ei ole lubatud teekonnal avada, siis miks peaks on-line
sõnumivahetus toimuma kuidagi teistmoodi.
Tuginedes õigusele privaatsusele kui absoluutsele põhiõigusele,
pakuvad Rick Falkvinge ja Christian Engström välja järgmist:
- Autori moraalsed õigused teostele peaks säilima muutumatuna
- Mitte-äriline teoste kasutus peaks olema vaba - aka tühja kasseti tasu ning sellega seotud jaburate väljapressimisorganisatsioonide kohitsemine
- Autoriõiguste lühendamine praeguselt 70-lt aastalt peale autori surma, 20 aastani teose loomisest. See on üks kiiduväärt mõte mille kohaselt 20 aastaga peaks teos muutuma juba nagunii klassikaks-rahvapalaks ning kui autor pole elu sees midagi rohkem loonud, siis ei peaks ta (või tema järeltulijad 2 põlve) ka kogu ülejäänud elu selle ühe hiti seljas liugu sõitma. Enamasti on küll katusorganisatsioonid need, keda see puudutab, sest just neile on kasulik omada monopoolseid autoriõiguseid võimalikult pikka aega.
- Autoriõiguse registreerimine teosele viie aasta jooksul - et taas kord vältida absurdsed olukorda kus teosed on autorikaitse all isegi kui autor on teadmata.
- Vaba sämplite kasutamise võimalus uute teoste loomiseks - mõte on siis selles, et olemasoleva teose tükikesed oleksid vabalt kasutatavad uute teoste loomiseks, praegu sellist võimalust ei ole. See on ka üks väga huvitav faktor mis tulevikus hakkab mängima näiteks arvutiga loodud kunstiteoste korral - ala kui algoritm õpetada maailma nagu Da Vinci, siis kas Da Vinci järeltulijatel või maalide autoritel on õigust algoritm või selle looja kohtusse kaevata "Kunstniku stiili absoluutselt täiusliku jäljendamise tõttu"?
- DRM-i kasutamise keelustamise - et forseerida suuri autoriõiguse omanikke eelmist viit punkti järgima. Ma ei usu, et selline otseselt keelav punkt on rakendatav, samahästi võiks keelata krüpteerimise või muu algoritmika, küll aga on võimalik muuta DRM-i lahti häkkimine tegevuseks, mida kunagi seadusega ei karistata. Seega muutuks selle rakendamine nagunii suhteliselt mõttetuks sest piisab ühest lahti häkitud teosest, et muuta konkreetse teose DRM kaitse mõttetuks. Ja kui turul on nii DRM-iga kui DRM-ita seadmed, siis miks peaks keegi eelistama DRM-iga seadme ostu?
http://bigthink.com/neurobonkers/a-pirate-bay-for-science "Even Harvard could not pay academic article fees anymore" - tsitaat ütleb kõik suurpublitseerijatest puukide kohta..
ReplyDelete