Kui Inglismaal 18 sajandil keegi nutikas ära tabas, et kui ühises kasutuses olevad maad oma kontrolli alla saada, nii, et keegi teine ei saaks maad ilma loata kasutada, siis viidi läbi nn Tarastamise protsess. Loomulikult kasutati selleks igasuguseid meetodeid, oli nii maade kokku ostmist kui ka lihtsalt ära võtmist. Kogu asja mõte oli aga selles, et kui enne oli maa lihtsalt maa siis peale reformi muutus maa tootmisvahendiks - selle üle kontroll andis suuremat tulu kui ühiskasutuses olevast kogukonnast maksude ja andmiste nõudmine. Põhimõtteliselt lahutati tööd tegevad üksused ehk farmerid nende tootmisvahenditest. Seda serveeriti ka kui talupoegade vabastamist, neil oli nüüd võimalus oma tööd müüa ükskõik kellele. Muidugi oli see vabadus üsna illusoorne sest enamasti polnud talupojal endiselt raha ega võimalust kuhugi mujale minna ja oma tööd müüa. Aga nüüd oli võimalus maaomanikel kasutada tootmiseks tavalisi võtteid tootlikuse ja kasumi suurendamiseks - pikendada tööpäevi, maksta vähem, kontrollida, kes maal töötab jne.
Tänapäeval on kujunenud uus mõiste - digitaalne tarastamine, digiaedik või digital enclosure nagu seda sõnastab Mark Andrejevic oma essees PRIVACY, EXPLOITATION, AND THE DIGITAL ENCLOSURE. Selle mõistmiseks on vaja saada aru sellest, kuidas igasuguste kaasaegsete teenuste kasutamine jätab maha jälgi, umbes nagu rannaliival käimine jätab jäljed või noortekamp metsanurgas piknikku pidades pahatihti jätab oma jäljed loodusesse. Digitaalsete jälgede jätmine iseenesest ei ole midagi ebaloomulikku. Küsimus on nüüd aga selles, et kui füüsilisi jälgi on kokku koguda ja analüüsida küllalt keeruline siis digitaalses maailmas on see määratult lihtsam. Ja kuna suure osa tööst teevad ära arvutid, siis on võimalik erinevate andmete omavahelisel seostamisel luua inimeste kohta üsna täpsed profiilid, isegi kui inimese nimi andmestikust eemaldada, on võimalik üsna täpselt kasutada andmestikku selleks, et inimeste käitmust ennustada ja mõjutada.
Ka selles ei ole iseenesest midagi vastuolulist või ebaloomulikku. Igaüks võib teatud määral koguda andmeid ja neid analüüsida. Inetuks läheb teema siis, kui mingite teenuste kasutamiseks on teenuse kasutaja kohustatud jätma oma jäljerea, ja tihti mitte lihtsalt jäljerea vaid üsnagi sügavad personaalsed andmed. Google Mail analüüsib kasutajate postkastide sisu, et paremini müüa kasutajatele reklaami. Facebook analüüsib kõike mis toimub kasutajakontoga, mis info on tema piltidel, kelle piltidel kasutaja veel ilmneb jne.
Kõik see info antakse teenusepakkuja käsutusse vastutasuks "vaba" teenuse eest. Keegi ju Facebooki või Gmaili eest ei maksa enamasti. Kui aga neid andmeid teenusepakkujale mitte anda, siis teenust kasutada ei saa. Seejuures on privaatsusklauslid sageli üsna formaalsed kuid reaalses maailmas loeb siiski fakt - kes kontrollib resursse, teeb nendega mida tahab.
Ilmekaks näiteks on hiljuti avalikuks tulnud Panama dokumentide skandaal, kus aastakümneid tegutsenud advokaadifirmast pandi pihta 11,5 miljonit dokumenti mis pidanuks nende teenusepakkujale usaldajate hinnangul igavesti salajaseks jääma - juba kõib Islandi peaministri tool, juba on Putin kinnitanud, et tema ei tea midagi, juba on Porošenko kahtluse all korruptsioonisüüsistusega jne. Kes kontrollib resurssi, kontrollib kõike. Illusoorne on ka see, et kui oled nö maksev klient, siis on sul suurem privaatsus kui neil kes kasutavad nn "vaba" versiooni teenustest - kui jäljed on juba kord jõudnud nende kogujani, siis on nad seal ja neid käideldtakse kõiki ühte moodi. Ashley Madisoni kliendid said seda tunda omal nahal.
Kogu selle protsessi juures eraldatakse andmete tootjad nende andmetest ja õigustest andmetele - ükski Facebooki ega Gmaili kasutaja ei saa juurdepääsu agregeeritud ja analüüsitud andmetele, need tuletatud andmed ja ennustusmudelid on muutunud kaubaks, mida nende kokkupanijad edasi müüvad. Siit tuleneb ka sarnasus 18dal sajandil juhtunud Tarastamisele ja sellest ka nimestus - digiaedik - online teenuste tarbimiseks tuleb loovutada oma privaatsus, saamata selle eest midagi muud tagasi kui esialgne teenus. Tootmisresursid (maa, teenuste infrastruktuur) on lahutatud nendega töötajatest (talupojad, it teenuste kasutajad).
Ega kogu sellest teemast polekski midagi väga halba, on see ju mõnes mõttes sarnane sümbioosi mõistele, sarnaseid näiteid on elusloodusest võtta palju. Pigem näen ma ohtu selles, et online teenuste pakkumisega minnakse pigem liiga kaugele. Tänapäeval on moodne panna kõik oma teenused "pilve". See on lihtne ja mõnikord odavam kui tootmisvahendite omamine. Aga see seab iga sellise ettevõtte, kes oma põhitootmisvahendid hangib pilvest ka alati selle ohu ette, et teenusepakkuja ei pruugi homme olla see kes ta on täna - muutuvad hinnapoliitikad, muutuvad riikide poliitikad. Iga selline muudatus seab ohtu ettevõtete jätkusuutlikuse ja ka sõltumatuse. Tootmisresursside tagasi ostmine on tihti 10 kuni 100 korda kallim kui nende loovutamisest saadud ajutine võit.
Euroopa Liit proovib võidelda sellise tarastamise vastu oma uuendatud andmekaitsemäärusega, mis peaks kaitsma kõigi üksikisikute andmete privaatsust ning võimaldama igal kasutajal täpselt öelda, milliseid andmeid tema kohta võib säilitada. Reeglite vastu eksimisel on ette nähtud kopsakad trahvid, kuni 5% rikkuva ettevõtte aastakäibest Tihti aga on reeglite ja nende rakendamiste vahel tugev vastuolu - EU-s ja ka Eestis on palju seadusi mida lihtsalt ei täideta sest seaduste rakendamise kontrolliks puuduvad resursid või ka tahe. Ja nende edukaks rakendamiseks tuleb paradoksaalselt rakendada vahendeid mis annavad kontrolliorganitele juurdepääsu just neile andmetele, mille privaatsust soovitakse kaitsta.
Isilikult ma arvan, et digiaedikud on tulnud, et jääda. Loodus leiab oma võimaluse ning evolutsiooni käigus arenevad välja legaalsed, poollegaalsed või illegaalsed alternatiivteenused mida on võimalik vähemalt osaliselt kasutada suurema privaatsusega, seda aga kindlasti kasutusmugavuse kaotuse hinnaga - Tor, Freenet, põrandaalused mustad turud, Signalling sõnumivahetuserakendus jne.
Elu läheb edasi ja võitlus tootmisressuside ning koha eest päikese all jätkub.
No comments:
Post a Comment