Testing changes

Testing changes

cecwvce

Mida õppida äriplaani tegemisest?

IKT-s on selline aine nagu Ettevõtte majandusõpetus. Selle raames tuleb ka välja mõelda ja koostada äriplaan. Kui see valmis, siis tuleb see kaitsta. Tegu pole individuaalse töö vaid kolme inimese rühmatööga. Nagu arvata võib, on selline sundsuslik koostamine üsna loomuvastane ja ei suju kohe üldse.

Küll on aga sellest protsessist õppida muud kasulikku. Katsun siis mõtted kirja panna, endale vähemalt.

Meeskonna valik. Väga oluline. Vähemalt kaks aspekti on selle juures olulised. 

Esimene on see, millal meeskond moodustatakse. Hetkel moodustati meeskonnad enne äriideede valikut. See on minu hinnangul üsna halb, sest siis tuli meeskonna peale genereerida idee ja ega kellegil neid väga palju pole. Seega tekib sellisel juhul alati probleem, et valitakse välja mingi poolpehme idee mida siis üritatakse elustada. Häda on selles, et aega on vähe, uut ideed paari päevaga välja ei mõtle ja vähemalt minule on jäänud mulje, et meie praegune valitud idee on üsna .. nõrk. Teised aga arvavad, et hoolimata idee sisust, peaksime me mehhaaniliselt siiski plaani valmis treima. Mulle on see üsna vastumeelne, tegutseda eesmärgi suunas, mis on ette määratud nurjumisele.  Milleks teha äriplaani, mille eduka läbiviimise tõenäosus on väga väga väike? Probleem ongi nüüd selles, et meeskonnad moodustusid enne idee tekkimist ja neid ei ole võimalik enam vahetada. Oleksin eelistanud, et igaüks kursuselt mõtleb mõne äriidee ja toimub nende pitchimine. Igaüks oleks saanud valida omale meeldiva idee hind ühineda selle meeskonnaga. Tulemusena oleks vähemalt toimunud mingisugune ideede evolutsioon ja meeskonnad oleks moodustunud pigem neid huvitavate ideede ümber. Peale ideede esitlemist. 

Teiseks. Oluline on kogemus. Loomulikult on ka iga idee puhul hea kui on meeskonnas valdkonna ekspert lisaks äripoole tundmisele. Meie lõputult naiivne ettekujutus, kus käiakse kõiepealt degusteerimisreisil ning seejärel on juba olemas sidemed erinevate veinimõisade ja tootjatega.. Khm. Tõesti? Kriitiline mõtlemine võib küll lennukaid ideid pärssida aga vähemalt utoopia jääb siis ära. Hea oleks kui igas meeskonnas oleks vähemalt keegi, kes on selles teemas rohkem kogenud. Kui kõik on täiesti rohelised, siis on väga raske panna paika seda, mida tegelikult tegema peab. Sellisel juhul on lihtsam äriplaani teha üksi kui meeskonnaga. 

Idee valik. Meie ideeks oli mingil põhjusel Portugali veinide maaletoomine. Kõlab kahtlaselt, eks? Pärast valdkonnaga mõnigast tutvumist on selge, et konkurents selles valdkonnas on väga tugev, konkurentsieelis on üldiselt mastaabis ja konktaktvõrgustiku suuruses ja (veini)ekspertide olemasolus. Kõik need on saavutatavad kuid üsna pikaajalise töö tulemusel. Kui tegelikult valdkonna vastu huvi puudub, siis ei näe ennast pühendamast 5-10 aastat elust tegevusele, mis ei köida. Seega, juba paari päeva panustamine projektile tundub elu suhtelise raiskamisena. Ehk siis, äriidee peab kindlasti köitma, see peaks olema midagi, millega võiks tegeleda ka ilma õppeaine sunnita. Kasulikku on selle idee erinevate aspektide kaalumisest ka. Tean nüüd, kuidas saan endale tellida kvaliteetveine, jälgida hindu veiniturul, hinnata aktsiisi suurust jne. 

Äriplaani heaks koostamiseks vajaliku töö maht. See on meeletu. Pead uurima nii turu, tootmise, toote, konkurentide,  hindade, prognooside jne kohta. See on kõik rämedalt palju tööd kui sa tead, et tegelikult sa kunagi sellega tegelema ei hakka. Alternatiivina on kirjutada kokku mingi käkk, millel on olemas vajalikud pealkirjad ja mingi toodet meenutav sisu. Aga see on täpselt sama hea kui plaani mitte teha - sellel puudub ju lõppväärtus. Aega aga kulub. Milleks seda siis kulutada täiesti mõtetule tegevusele. 

Loo moraal - kedagi ei tohiks sundida äriplaani kirjutama nn õppekorras. Sellel puudub väärtus. Äriplaani koosta ainult siis kui sa reaalselt vähemalt mingitki kahtlust omad, et võtad selle kunagi kasutusse. Ja ära koosta meeskonda enne kui sa pole omale südamelähedast ideed leidnud ja seda kellegile maha müünud. Teiste ideed on sama halvad kui sinu omad ja lisaks sellele on nad võõrad. 

Tänapäev: kas IT on inimese jaoks või vastupidi? (74)

Kui keegi esitab küsimuse kas IT on inimese jaoks või vastupidi, siis on kahtlemata rangelt filosoofilise 'mina mõtlen, järelikult olen' kategooria järgi võimalik vaid see, et IT on inimese jaoks. Seda puhtalt sellel põhjusel, et IT-l kui sellisel puudub minapilt, iseteadvus, milleta ei ole ette kujutatav, et ükski objekt võiks teist millegi jaoks vajada. IT võib inimeseta mitte töödata aga vaja kindlasti IT-l inimest pole. 

Mis on tänapäeval õieti Inimese ja IT vahekord? Üks neist on bioloogiline, evolutsiooniliselt kaua ja kaugele arenenenud liik, teine aga suhteliselt üldine mõiste mis hõlmab kogu tehnoloogiaharu mis esile kerkinud viimase poole sajandi jooksul.  Kogu oma eelneva eksistentsita on inimene saanud läbi ilma IT-ta kuid tundub, et see periood on nüüdseks läbi. 

IT põimub meie eluga nii paljudes punktides, et on pea võimatu leida eluvaldkonda, kus IT-d ei kasutata mõne protsessi lihtustamisel, automatiseerimisel, võimendamisel või lihtsalt meelelahutuslikumaks tegemisel. Kui veel möödunud sajandi kolmveerandi peal oli IT siiski suuresti ülikoolide ja suurfirmade valdkond siis tänapäeval on IT pandud külge autodele,  koertele ja isegi sülelastele. Paljud tööstus- ja eluprotsessid on suhteliselt pöördumatult viidud IT-põhiseks ja ilma IT toetava või isegi kandva rollita oleks nende jätkamine pea võimatu. Ameerika Ühendriikides on Freakonomics Radio andmetel juba palju koole, kus ei õpetata enam käsitsi kirjutamist. Nii loomulikuks peetakse klaviatuuril trükkimist.

Inimene ja IT, kes neid suudaks lahuta? 

Kahtlemata on hulk koduseid ja tööalaseid tegevusi, mida suudaksime teha endiselt arvutita. On ju tänapäeva konstantne nutitelefoni näppimine ja pidev onlines olemine siiski välditav. Küllap sellest tõuseks ka keskendumisvõime ja produktiivsus.

Aga kui mõelda tööstusprotsessidele ja teadusele tervikuna, siis on selge, et ilma IT-ta ei ole võimalik enam saavutada üheski niinimetatud 'frontier' valdkonnas mingeid tulemusi.  Ükski suur tootmis-, logistika- või muu ettevõte ei ole võimeline enam oma tööd korraldama ja konkurentsis püsima ilma IT süsteemide toeta. Ükski fundamentaalteadus (fundamentaalosakeste füüsika, , materjalitehnika, keemia jt) ei ole enam lahti muugitav ilma mahukate arvutusoperatsioonideta või arvuti poolt juhitavate laboriseadmeteta.  Manuaalse juhtimisega tuumareaktor? Aitäh, ei.

Tänapäeval on IT kindlasti inimese jaoks. Oskan mõelda vaid mõningatele ülimalt halvasti disainitud süsteemidele, kus süsteemi enda töös püsimiseks on vaja pidevat kahejalgset filtrit, kes süsteemi töös hoiaks. Aga ka selliselt võttes on see süsteem ju kellegile teisele vajalik, nii et kokkuvõttes teenib ikkagi süsteem inimest. 

See ei pruugi aga nii jääda. Viimase paari aasta läbimurre tehisintelligentsi arendamisel võib varsti viia punkti, kus IT ja AI eksisteerivad iseeneses, võttes arvesse määratluse  - 'mõtlen, järelikult olen'. See võib viia pikkamisi, või ka ülimalt kiirelt olukorrani, kus IT-l on vähemalt ajutiselt vaja inimesi. Erinevad eksperdid on selles osas eri meelel, mida tõesti iseteadlik AI kaasa tooks, nähakse nii Terminaatori stiilis Skyneti poolt külvatavat hävingut kui ka heasoovlikku ja mitte-pahatahtlikku AI-d, Ian M Banksi maailmade sarnast AI-de universumi mis aitab inimkonnal jälle hea ja kurja vahel vahet teha.

Ma ise arvan, et kaugem tulevik on  inimese ja IT sümbioosi päralt.  Arvutite tänapäevane võimsustarve ja taastootmisvõime ei saa bioloogilisele progressile ligilähedalegi. Inimesed jälle vajavad arvuti rafineeritud keskendunud ülesande lahendamise võimet - ütles näiteks Garry Kasparov peale Deep Bluele males kaotamist, et tegelikult ei võitnud mängu mitte arvuti geniaalsus vaid see, et arvuti ei väsi ja ei vaja puhkust. Inimene aga, parimagi taseme juures mingil hetkel väsib ja tema protsessimisvõime väheneb ja ta teeb mingil hetkel vea.  Arvuti ja inimese sümbioos aga oleks midagi, mis ühendaks mõlema poole head ning kaotaks mõlema poole vead. Kas tulemuseks oleks just inimene, seda ei tea aga meie näo järgi oleks ta siiski vormitud.

Abiks puudega inimesele arvuti kasutamisel

Mul on vedanud. Käed-jalad töötavad kõik normaalselt, kuulmine-nägemine-kõne on ka ikka keskmisel tasemel ma loodan. Arvuti kasutamiseks ma ühtegi lisavahendit peale tavapäraste kasutama ei pea ja see on juba midagi, mille eest tänulik olla.

Samas on küllalt neid, kellel nii hästi pole läinud. Näiteks minu abikaasa lähisugulane on tugeva nägemispuudega ja see, et ta üldse midagi näeb, on suur ime. Aga prillid -14 või sinna kanti pole just erinev mikroskoobi või luubi kandmisest pea külge kinnitatuna. Huvitaval kombel on ta üsna hea nutitelefoni ja arvutikasutaja. Nutitelefoni jaoks on tekstilugeja, mis kõik ekraanil olulise kibekiirelt ette loeb, arvuti jaoks samamoodi. Kusjuures, loeb nii kiiresti, et mina ei saa midagi aru, väidetavalt on kiirus kuskil 3-4 korda tavalisest kõnelemis/lugemiskiirusest kiirem, see pidi olema selline normaalne. See on huvitav, kuidas meie aju on võimalik erinevate sisendite osas treenida sellise võimekuseni, mis tundub kõrvalt seisjale üliinimlik. Kuhu me jõuaks, kui me suudaks kõiki omi meeli niimoodi treenida? Osad hullumajja, teised aga..kes teab kuhu.

Nägin paar aastat tagasi filmi "Tuukrikell ja liblikas" (Le scaphandre et le papillon). Film jättis sügava mulje. Film on tõestisündinud loo baasil. Lugu omakord kirjutati Jean-Dominique Bauby poolt pealse seda kui aastal 1995 sai toona Elle ajakirja peatoimetajana töödanud Bauby insuldi mis jättis ta koomasse. Üles ärgates selgus, et ta ei saa liigutada. Ainsaks tema kontrollile alluvaks kehaosaks oli tema vasaku silma laug. Kasutades silmalaugu märkimaks jah/ei-id ning partneri tähtedele osutamist, kirjutas Bauby raamatu oma elust ning sellest, mis tunne on olla "Tuukrikellas"  (paralüseeritud) ning vaadata "Liblikat" (elu).

Sarnase tehnoloogia IT poolt täiendatud ekvivalent on DynaVoxi EyeMax toode. Sisuliselt teeb see sama, mis abistaja Bauby puhul kuid annab siiski mõningasel määral iseseisvust. Samuti on süsteem märksa kiirem, sest silma jälgimise ja kokkuviimisega asukohal ekraanil on sisuliselt võimalik emuleerida arvutihiire tööd. Sarnast tehnoloogilist lahendust pakub EyeGaze süsteem. 

Muidugi, paralüüsi võivad tekitada erinevad asjaolud, see võib olla nii psüühiline kui ka füsioloogiline probleem. Praegusel ajal on päris kaugele arenenud puhtalt mõttejõul juhitavad tähisjäsemed ja kogu eksoskeletid. Kuigi selle kohta on päris palju erinevaid linke ja loenguid, jättis ühe sügavaima mulje Brasiilia teadlaste loodud eksoskeleti lahendus, mis enne 2014 aasta jalgpalli MM-i Brasiilias võimaldas täielikult paralüseeritud mehel sooritada .. jalgpallilöök väravale. 

Isiklikult usun, et arengud tehisneurovõrkude ja bioonika vallas jõuavad lähema 10 aasta jooksul sellisele tasemele, et suur osa paralüseeritud inimestest saavad uuesti liikuma ja toimetama. Tehisjäsemed on juba vana uudis. Eksoskeletid ja tehiskehaosad on lähema 10 aasta teema. Edasi tulevad olulisemate elutagamissüsteemide "küborgiseerimine" - süda on juba ammu tehtud, järgevad maksad, kopsud, neerud jne. Küborg muutub reaalsuseks ja sama tavaliseks kui iga muu vähemuse esindaja. Vaid aju ja reprodutsioonisüsteem on see, mida niipea veel välja ei vahetata. Samas ootan põnevusega, millal luuakse kiibid või biokiibid, mis võimaldavad suhelda otse, ilma nutitelefoni vms abita, kasutades vaid aju ja kiipi. Samuti, miks peaks näiteks piirduma sellisel puhul kahest silmast saadud videovooga? Tavaspektriga nägemisel?  Usun, et tulevik on biomaterjali ja silikooni miks. 

Selle koha pealt on kindlasti lugemist väärt raamat Isaac Asimovi "200 aastane mees" või kes lugeda ei viitsi, saab vaadata ka filmi .

Kuigi telepaatia tundub ulme ja muinasjutt, siis võin kihla vedada, et suurte ja arenenud riikide salajastes laborites selliste eksperimentidega juba tegeletakse ja varem või hiljem jõuab see "tavakasutusse". 

Häkkerlik (IT-)projekt ja häkkerlik mõtteviis

Siim on lootusetult hiljaks jäänud. Tegelikult pidi selle teema kohta tegema postituse juba eelmiseks reedeks aga kuna mul oli parasjagu ka ühe teise ja väga olulise töö tähtaeg, siis jäi see lihtsalt esitamata. Seega võiks ju mõelda, et miks enam postitada aga samas, teema läbi töötamise huvides on seda hea siiski teha.

Kõigepealt võiks muidugi küsida, et mis on häkkerlik mõtteviis? Selle kohta on üsna palju kirjandust ja osaliselt on see ka sellesama kursuse mõte, seda häkkerlikku mõtteviisi tutvustada. Enne kui proovin anda kirjandusest ja muudest allikatest pärit definitsiooni, katsun sõnastada enda jaoks, mida mina selle all mõtlen. 

Siimu häkkerliku mõtteviisi määratlus. 

Ma leian, et häkkeri peamine iseloomuomadus on uudishimu. Ta uurib, kuidas maailm töötab, tõsi küll, peamiselt IT ja tehnikamaailm aga siiski. Häkker on see laps, kes võtab pulkadeks talle kingitud raadio teel auto, et saada aru, mismoodi see töötab. Ta võibolla ei oska seda hiljem samamoodi kokku tagasi panna aga ta püüab. Häkker ei ole üldjuhul pahatahtlik. Piisava (vaimse) küpsuse saabudes on häkkeril üsnagi tugev välja kujunenud sisemine eetikaraamistik (mis võib erineda küll üldistest sotsiaalsetest normidest) kuid häkker teeb asju üsna rangelt oma sisemist kompassi järgides. Häkkeri sisemine kompass paneb tihti asja paika nii, et isiklik ja puhas korporatiivne kasu taanduvad maailma parandamise ja õigluse jalule seadmise ees. Seetõttu on häkker meelsasti valmis jagama oma töö vilju teiste häkkerite ja ühiskonnaga, saamaks tasuks vaid autorluse ära märkimise. Ja kellele ei meeldiks oma ala tippude tunnustus, olugi või salaja. Kui sellega kaasneb raha ja kuulsus, miks ka mitte. Ühe parima häkkerluse kujustuse kehastuseks on minu arus Steve Wozniak - tehnikageenius kelle suur süda ei taandunud Apple eduloo käigus.

Muu maailm võib määratleda häkkerit natukene teistmoodi. Käsitletakse ka iseloomuomadusi, vajalikku tehnilist taipu ja huvi, käitumismustreid jne. Selle kohta on Eric Raymond teinud põhjaliku kokkuvõtte mida ma siin kordama ei hakka kuid mida igaüks saab lugeda näiteks siit http://www.catb.org/esr/faqs/hacker-howto.html  

Milline võiks olla minu arust üks hea (IT) projekt mis kasutab häkkerlikku mõtteviisi. Selle koha pealt oli mul tükk aega mõtlemist aga siis otsustasin, et sellist mõtteviisi peegeldab minu hinnangul isik, kelle elu ongi üks suur projekt. Nimelt Elon Musk ja tema tegevus. Elon on pühendunud maailma parandamisele. Kuigi tema ettevõtted peavad hakkama saama üsna karmis USA konkurentsis, on ta ometi näiteks avanud kõik oma ettevõttega seotud patendid. Teemad millega ta tegeleb ja usub on olulised kogu planeedi ja selle inimkonna jaoks - jõudmine naaberplaneetidele, et vältida intelligentsi väljasuremist Universumis, kiirema ja ohutuma rongitranspordi loomine, tehisintelletki eetikaküsimuse pärast muret tundmine jne. Kuigi ta teab, et eesmärkideni, mille poole jõudmiseks ta töötab, ei jõuta tema eluajal, töötab ta ometi nende saavutamise nimel. 

Kuigi ta esindab ühest küljest Ameerika suurkorporatsioone, on tema tegelik natuur "Tõeline Häkker". Minu arust.

Essee makroökonoomikast

Vaatasin täna ETV-st Plekktrummi intervjuud Peeter Espakiga ja kuna mitmed väljaütlemised sarnanesid minu osade varasemate mõtetega, siis otsustasin oma varasema essee aines Makroökonoomikas ka avaldada. Õppejõu tagasisideks oli "Liigselt poliitikast, liialt vähe makroökonoomikast". Olen nõus, suurem asi makromajanduse asjapulk ma pole. Aga hinde siiski sain arvestatud :)

Suured ja järsud muudatused majanduspiirkonnas viivad ebastabiilsuse ja majanduslanguseni.

Aastal 2007 õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis ja omandasin ärinduse bakalaureusekraadi. Makromajanduse loengus tuli jutuks ka makromajanduse näitajate järsu muutuse teema. Meie õppejõud, Marge Sults, küsis meilt, mida üliõpilased sellest arvavad. Juhuslikult pakkusin välja, et kui muutused makromajanduses on piisavalt suured, järgneb alati sõjaline konflikt. Selle peale ei osatudki midagi eriti öelda. Ega ma ise ka osanud. Pigem tundus see abstraktne järeldus senise isikliku maailmatunnetuse põhjalt. 

Vahepeal on palju aega mööda läinud ja maailmas on ühtteist juhtunud. Finantskriis, majanduskriis, Vahemere äärsete maade suured raskused oma riigirahanduse korrashoius, Araabia kevad ja demokraatia jätkuv eksport. Venemaa järjepidev langus diktatuuri ja autokraatiasse. Süüria kodusõda, äärmusluse levik ja pagulaskriis. Olen aegajalt mõelnud oma ammuse väljaütlemise ja vahepeal toimunud sündmuste peale kuid siiani pole olnud põhjust ega vajadust sellest kirjutada.

Vaba maailma, ehk siis nende riikide, kus traditsiooniliselt toimivad demokraatlikud valimised ja kehtib võimude lahususe printsiip, katsed sellist maailmavaadet eksportida, ei ole tihti õnnestunud kui kõneleda näiteks Iraagi, Afganistani ja Liibüa näitel. 

Kuigi ma ei oska otseselt taolisi makroökonoomilisi põhjuseid, mis viivad riigikorralduse ebastabiilisuse, pingete kasvu ja võimalik, et isegi sõjani, välja tuua, võin ma ometi nende võimalike põhjuste üle arutleda, kasutades mõningate sündmuste teadaolevaid arvatavaid põhjuseid.

Kõigepealt, kõikides sellistes piirkondades, kus on hiljuti toimunud suured muudatused riigikorralduses, on juhtunud midagi mis on löönud uppi ühiskondliku arusaama ja traditsiooni. Enne Teist Maailmasõda oli Saksamaa majanduslik olukord üsnagi vilets. Seda kasutasid ära poliitilised jõud, kes stabiilsetes oludes poleks kunagi saavutanud legaalset valimisvõitu, nii nagu Hitler 1934 aastal saavutas. Justnimelt stabiilsetes, sest rahvastiku meelepaha põhjustas siiski järsult muutunud olukord ja majanduslangus, mis 1930 aasta Suure Depressiooni järelkajana ka Saksamaal kaikus. Hitler viis äärmuslike meetmetega küll riigi majanduse tõusule kuid selleks, et tõus püsiks, vajas ta pidevalt uusi ressursse mida riigimootorile kütusepaaki kallata. Ressursside riisumisega naabritelt viis ta süsteemi ühest ebastabiilsuse äärmusest teise ja vallandas sõja. 

Araabiamaades, Iraagis ja Iraanis oli olukord mõnda aega üsnagi stabiilne. Iraanis isegi üsna Läänelik ja edumeelne enne kui Islamirevolutsioon Šahhi kukutas ja Iraani läänelikule elustiilile lõpu tegi. Tegelikult ei olnud Iraani elu üldsegi halb, tekkima oli hakanud keskklass ja ilmselt oleks riigi üldine majanduslik ja hariduslik suutlikus tänapäevaks olnud märkimisväärne. Küll aga oli sellel ajal siiski veel üsna palju usklikku ja harimatut rahvast, kes oli lihtne saak revolutsionääride propagandale. Praeguseks hetkeks on olukord Iraanis küll üsna stabiilne kuid seda peamiselt haridust ja vabadusi tasakaalustava usu ja represseeriva riigikorra tõttu. Kui Iraani inimesed suures plaanis peaksid saama osa vaba turumajanduse ja mõtteviisi hüvedest, siis on üsna tõenäoline, et olemasolevad struktuurid ei suudaks seda vaos hoida. Paradoksaalsel kombel on Lääneriikide isolatsioonipoliitika aidanud Iraani praegusele stabiilsele olukorrale kaasa, uus põlvkond on kasvanud režiimi mõju all ning see stabiliseerib olemasoleva korra vundamenti. Sama võib suuresti öelda ka Põhja-Korea kohta. Kui aga kuskilt peaks hakkama voolama välise mõju veed, siis purunevad neid riike koos hoidvad tammid ja tekib kaos. Seega on stabiilsuse jaoks vajalik ka kriitilise osa informatsiooni kontrollimist.

Iraak püsis sarnaselt Süüria ja Liibüaga üsna stabiilne kuigi neis riikides valitses diktatuur. Hoolimata sellest oli inimestel töö, kodu, kool ja elu. Oli vähemalt mingi teadmine tuleviku ees. Nendes riikides sekkus aktiivselt väline destabiliseeriv jõud demokraatia ekspordi nime all. Tõsi küll, Iraagi puhul toimus see enne kodusõja puhkemist, Liibüa ja Süüria puhul aga peale kodusõja algust. Kõige kolme puhul on praeguseks täielikult hävitatud esialgne riigikord, infrastruktuurid, institutsioonid. Pole näha, et lähiajal oleks oodata olukorra paranemist, pigem on demokraatia ja läänelikud väärtused kaotamas Daeshi hullunud propaganda ja radikaalse islami pealetungile. Selles osas on nüüd näha, et kui ilma sekkumiseta oleks lokaalsed liidrid arvatavasti olukorra lahendanud mõningase verevalamise tulemusena kuid praeguseks oleks olukord olnud stabiliseerunud ja võibolla isegi suhted lääneriikidega taastunud. Järelikult kohalike võimukeskuste hävitamise ja riigi alustalade hävitamisega rikutakse stabiilsus täielikult kui asemele ei looda pikaajalist tugevat võimukeskust. Usun, et asjakohaseks sammuks oleks olnud nende riikide pikaajaline koloniseerimine lääneriikide poolt, et tagada piirkonna stabiilsus ja aidata üles ehitada vajalik ühiskondlik elukorraldus mis kinnistuks vähemalt ühe või ka kahe põlvkonna vältel. 

Ka Euroopa Liidu riikides on olemas juba palju makromajanduslikke tegureid mis tõukavad tagant ebastabiilsust. Suured võlad Vahemeremaades (Kreeka, Hispaania) või õigemini suutmatus neid maksta on tinginud rõhu elustandardite tugevale langusele nende riikide elanike jaoks. Tõusnud on nii tööpuudus kui ka võlad ise. See on viinud osad neist riikidest majanduslangusesse  mis omakorda on veelgi teravdanud kõiki pingeid. Kreeka vasakpoolsete radikaalide valimisvõit näitab sarnast olukorda Saksamaaga 1930-tel kui populismi ja hirmu mõjutamisel saavutati ülekaalukas võit. Rahva ja riigi olukorda see küll eriti parandada ei suutnud, sest populistlike lubaduste täitmine nõudis raha mida lihtsalt ei olnud Ka Iirimaa läbis tegelikult sarnase krahhi ja kasutas IMF-i pakutavad laenu kuid erinevalt Kreekast on otsustavalt tegutsedes on nüüd langusest üle saanud ja tõusnud kümne parimaks hinnatud maa hulka kus elada ja töötada. Erinevalt Kreekast ei proovinud Iirimaa IMF-i seatud tingimuste osas rehepappi teha, võlgu maksmata jätta ja tulemusena riigi reitingut mutta viia. Seega on ebastabiilsuse allikaks ka endale jätkupidev valetamine oma tegeliku olukorra kohta.

Kreekat ja Itaaliat on tabanud viimasel ajal rängalt ka pagulaste massmigratsioon. Teistmoodi kultuurilise tausta ja väärtustega inimeste tulek Euroopa kultuuriruumi on põhjustanud tulijate võõrastamise ja vaenamise. Tunded uute ja vanade olijate vahel on ilmselt vastastikused, lisaks on olukord tugevasti tülli ajanud ka kohalikud, kelledest osad pooldavad tulijate vastuvõtmist, teised on aga kibedasti vastu. See omakorda võib viia pea kõikides Euroliidu riikides hetkeni kus pingestunud olukord plahvatab kohaliku konfliktina lokaalse poliitika tandril. Võimule saavad äärmuslike vaadetega jõud kes võivad sarnaselt Ungariga hakata astuma samme liidust lahkumiseks või suuremaks protektsionistlikuks poliitikaks. Tulemuseks on peaaegu kindlasti sellise piirkonna usalduse, investeeringute vähenemine ja tulemusena majanduslangus. Mis omakorda viib jätkuva spiraalina allakäiguni. Selline olukord on juba juhtunud Venemaal mis täiesti arusaamatu, jabura välispoliitika ja napakate sanktsioonidega loodab välisvaenlase kujundiga võideldes hoida sisemist korda riigis stabiilsena. Usun, et väga suurte inimmasside segamise tulemisena riikide katlas on väga suur võimalus täiendava ebastabiilsuse tekkeks. Migratsioon peaks olema kontrollitud ja ei tohiks kunagi ületada kriitilist piiri. 

Ometi on maailmas ette näidata ka piirkondi kus kurss stabiilsusele on toonud majanduskasvu ning heaolu tõusu. Singapur on peale Teist Maailmasõda tõusnud praktiliselt nullist vägagi arvestatavaks tegijaks maailmaareenil. Peamiseks võimldajaks sellel fenomenil on selle riigikorralduse stabiilsus ja pikaajalised plaanid mis ei sõltu poliitilisest tsüklist. Singapur on ka piisavalt väike, et tagada jõukuse suhteliselt ühtlane jaotus kogu riigis, vältimaks pingeid tekitavat ebaühtlast jaotust geograafilistes regioonides. 

Hiina on sõltumata oma suurusest ja riigikorrast suutnud kuidagi püsida enamvähem stabiilsena Mao revolutsioonist saadik. Selleks tehakse ka suuri pingutusi, kontrollimaks nii rahva meelsust, majandust kui ka väliseid vahendeid. Kuid karta on, et hiinlaste järjest kasvava rahvaarvu ja nõudlusega järjest parema elustandardi järele viib selle riigi olukorrani, kus tekkinud pinged kas lõhuvad riigi või suunavad ta välise ekspansiooni teele sarnaselt Saksamaaga möödunud sajandil. 

Elus on ikka nii, et teatava suuruse või arvukuse saavutanud elusorganism või populatsioon langeb varem või hiljem kokku omaenda sisemise keerukuse või raskuse all. Kõige kauem kestavad need, kes on väikesed ja väikese liikumiskiirusega ja keda keegi häirima ei tule. 

Usun, et teatava täpsusega on võimalik erinevate riikide makromajanduslikke näitajaid, olemasoleva riigikorralduse stabiilsust ja elanikkonna kultuurilisi väärtusi hinnata selle piirkonna tõenäosust sõjaliseks konfliktiks. Kui vaid teaks täpselt, kuidas. 

Digitaalne maareform?

Kui Inglismaal 18 sajandil keegi nutikas ära tabas, et kui ühises kasutuses olevad maad oma kontrolli alla saada, nii, et keegi teine ei saaks maad ilma loata kasutada, siis viidi läbi nn Tarastamise protsess. Loomulikult kasutati selleks igasuguseid meetodeid, oli nii maade kokku ostmist kui ka lihtsalt ära võtmist. Kogu asja mõte oli aga selles, et kui enne oli maa lihtsalt maa siis peale reformi muutus maa tootmisvahendiks - selle üle kontroll andis suuremat tulu kui ühiskasutuses olevast kogukonnast maksude ja andmiste nõudmine. Põhimõtteliselt lahutati tööd tegevad üksused ehk farmerid nende tootmisvahenditest. Seda serveeriti ka kui talupoegade vabastamist, neil oli nüüd võimalus oma tööd müüa ükskõik kellele. Muidugi oli see vabadus üsna illusoorne sest enamasti polnud talupojal endiselt raha ega võimalust kuhugi mujale minna ja oma tööd müüa. Aga nüüd oli võimalus maaomanikel kasutada tootmiseks tavalisi võtteid tootlikuse ja kasumi suurendamiseks - pikendada tööpäevi, maksta vähem, kontrollida, kes maal töötab jne. 

Tänapäeval on kujunenud uus mõiste - digitaalne tarastamine, digiaedik või digital enclosure nagu seda sõnastab Mark Andrejevic oma essees PRIVACY, EXPLOITATION, AND THE DIGITAL ENCLOSURE. Selle mõistmiseks on vaja saada aru sellest, kuidas igasuguste kaasaegsete teenuste kasutamine jätab maha jälgi, umbes nagu rannaliival käimine jätab jäljed või noortekamp metsanurgas piknikku pidades pahatihti jätab oma jäljed loodusesse. Digitaalsete jälgede jätmine iseenesest ei ole midagi ebaloomulikku. Küsimus on nüüd aga selles, et kui füüsilisi jälgi on kokku koguda ja analüüsida küllalt keeruline siis digitaalses maailmas on see määratult lihtsam. Ja kuna suure osa tööst teevad ära arvutid, siis on võimalik erinevate andmete omavahelisel seostamisel luua inimeste kohta üsna täpsed profiilid, isegi kui inimese nimi andmestikust eemaldada, on võimalik üsna täpselt kasutada andmestikku selleks, et inimeste käitmust ennustada ja mõjutada. 

Ka selles ei ole iseenesest midagi vastuolulist või ebaloomulikku. Igaüks võib teatud määral koguda andmeid ja neid analüüsida. Inetuks läheb teema siis, kui mingite teenuste kasutamiseks on teenuse kasutaja kohustatud jätma oma jäljerea, ja tihti mitte lihtsalt jäljerea vaid üsnagi sügavad personaalsed andmed. Google Mail analüüsib kasutajate postkastide sisu, et paremini müüa kasutajatele reklaami. Facebook analüüsib kõike mis toimub kasutajakontoga, mis info on tema piltidel, kelle piltidel kasutaja veel ilmneb jne. 

Kõik see info antakse teenusepakkuja käsutusse vastutasuks "vaba" teenuse eest. Keegi ju Facebooki või Gmaili eest ei maksa enamasti. Kui aga neid andmeid teenusepakkujale mitte anda, siis teenust kasutada ei saa. Seejuures on privaatsusklauslid sageli üsna formaalsed kuid reaalses maailmas loeb siiski fakt - kes kontrollib resursse, teeb nendega mida tahab. 

Ilmekaks näiteks on hiljuti avalikuks tulnud Panama dokumentide skandaal, kus aastakümneid tegutsenud advokaadifirmast pandi pihta 11,5 miljonit dokumenti mis pidanuks nende teenusepakkujale usaldajate hinnangul igavesti salajaseks jääma - juba kõib Islandi peaministri tool, juba on Putin kinnitanud, et tema ei tea midagi, juba on Porošenko kahtluse all korruptsioonisüüsistusega jne. Kes kontrollib resurssi, kontrollib kõike. Illusoorne on ka see, et kui oled nö maksev klient, siis on sul suurem privaatsus kui neil kes kasutavad nn "vaba" versiooni teenustest - kui jäljed on juba kord jõudnud nende kogujani, siis on nad seal ja neid käideldtakse kõiki ühte moodi.  Ashley Madisoni kliendid said seda tunda omal nahal. 

Kogu selle protsessi juures eraldatakse andmete tootjad nende andmetest ja õigustest andmetele - ükski Facebooki ega Gmaili kasutaja ei saa juurdepääsu agregeeritud ja analüüsitud andmetele, need tuletatud andmed ja ennustusmudelid on muutunud kaubaks, mida nende kokkupanijad edasi müüvad. Siit tuleneb ka sarnasus 18dal sajandil juhtunud Tarastamisele ja sellest ka nimestus - digiaedik - online teenuste tarbimiseks tuleb loovutada oma privaatsus, saamata selle eest midagi muud tagasi kui esialgne teenus. Tootmisresursid (maa, teenuste infrastruktuur) on lahutatud nendega töötajatest (talupojad, it teenuste kasutajad).

Ega kogu sellest teemast polekski midagi väga halba, on see ju mõnes mõttes sarnane sümbioosi mõistele, sarnaseid näiteid on elusloodusest võtta palju. Pigem näen ma ohtu selles, et online teenuste pakkumisega minnakse pigem liiga kaugele. Tänapäeval on moodne panna kõik oma teenused "pilve". See on lihtne ja mõnikord odavam kui tootmisvahendite omamine. Aga see seab iga sellise ettevõtte, kes oma põhitootmisvahendid hangib pilvest ka alati selle ohu ette, et teenusepakkuja ei pruugi homme olla see kes ta on täna - muutuvad hinnapoliitikad, muutuvad riikide poliitikad. Iga selline muudatus seab ohtu ettevõtete jätkusuutlikuse ja ka sõltumatuse. Tootmisresursside tagasi ostmine on tihti 10 kuni 100 korda kallim kui nende loovutamisest saadud ajutine võit. 

Euroopa Liit proovib võidelda sellise tarastamise vastu oma uuendatud andmekaitsemäärusega, mis peaks kaitsma kõigi üksikisikute andmete privaatsust ning võimaldama igal kasutajal täpselt öelda, milliseid andmeid tema kohta võib säilitada. Reeglite vastu eksimisel on ette nähtud kopsakad trahvid, kuni 5% rikkuva ettevõtte aastakäibest Tihti aga on reeglite ja nende rakendamiste vahel tugev vastuolu - EU-s ja ka Eestis on palju seadusi mida lihtsalt ei täideta sest seaduste rakendamise kontrolliks puuduvad resursid või ka tahe. Ja nende edukaks rakendamiseks tuleb paradoksaalselt rakendada vahendeid mis annavad kontrolliorganitele juurdepääsu just neile andmetele, mille privaatsust soovitakse kaitsta. 

Isilikult ma arvan, et digiaedikud on tulnud, et jääda. Loodus leiab oma võimaluse ning evolutsiooni käigus arenevad välja legaalsed, poollegaalsed või illegaalsed alternatiivteenused mida on võimalik vähemalt osaliselt kasutada suurema privaatsusega, seda aga kindlasti kasutusmugavuse kaotuse hinnaga - Tor, Freenet, põrandaalused mustad turud, Signalling sõnumivahetuserakendus jne.

Elu läheb edasi ja võitlus tootmisressuside ning koha eest päikese all jätkub.