Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust

Selline on Virginia Shea üks kümnest võrgusuhtlemise käsust.  Selle nädala ülesandeks on tuua üks eluline näide mõne sellise käsu elulisuse kohta. Huvitaval kombel on pealkirjas olev käsk/soovitus ajas muutunud - enam ei ole võrgu ribalaius enamasti probleemiks ning pigem on aeg palju kriitilisem faktor misiganes toimingute juures.

Niisiis, mulle seostub selle käsuga päris mitu seika:

1. Absurdselt koostatud ringviidetega materjalid. Hetkel ei tule meelde aga päris mitu korda olen mõnda tehnilist või kontaktinfot taga ajades mõne ettevõtte kodulehel jõudnud tulemuseni, et olen blondiin, kellele on kätte antud paber mille mõlemale küljele on kirjutatud "jätkamiseks vaata paberi teist külge". Vot selline asi ei ole eriti tore. 
2. Videoõpetused mis järjest rohkem võtavad maad korraliku paarileheküljelise tekstilise dokumentatsiooni osas - sellised õppevideod on täiesti omal kohal kui tegu on näiteks mingi praktilise käsitööga kus on oluline, et sa NÄEKS kuidas mingi tööriista õigeid töövõtteid kasutada. Aga seda kasutada tootemanuaali asemel, näiteks juhisena kuidas mõnda serveritarkvara konfigureerida? Absurd, nagu öeldakse. Ei ole võimalik otsida sellises manuaalis ega kasutada indeksit ega muud taolist. 
3. Tihti on tööalases kommunikatsioonis kerkinud esile juhuseid, kus e-posti vahendusel alguse saanud juhtumite lahkamine läheb nii tuliseks, emotsionaalseks ja eskaleerituks, et hakka või kartma. Praktiliselt alati on aidanud, kui tõusta laua tagant ja ennast natukene liigutada ja suhelda näost näkku. Tihti on räägitud teineteisest absoluutselt mööda ja 2 minutiga on asjad lahenenud, kuigi enne on pool päeva ja kulunud ja pool kontorit tige. Moraal on siit see, et ära kasuta CC-d ilmaasjata, ära kirjuta iga asja jaoks e-kirja ja ära ole kirjades teistsugune (teravam, sarkastilisem jne) kui vahetult suheldes. See viimane on kusjuures vägagi levinud, et inimesed kellega on ääretult meeldiv vahetult suhelda, on kirjas nagu absoluutselt 180 kraadi erinevad inimesed - külmad, teravad, ründavad. 

Sedapsi siis.

Kas sobiksid IT profiks?

Sedakorda tuleb kujundada arvamus, milline peaks olema üks IT professionaal Eestis, aastal 2015. Loomulikult, spetsiifilised oskused sõltuvad ikka ametikohast, mida soovitakse täita. Nii on süsteemiadministraatorile eeldused teistsugused kui arendajale, analüütikule teistsugused kui võrguspetsialistile.

Kuna olen ise pidanud olema paari IT spetsialisti (nii süsteemi- kui ka rakendusadministraatori ja IT juhi) valiku juures, siis kirjeldangi seda, mida silmas pidasin valikuid tehes. 

• Kõigepealt. Korrektne keel ja elementaarne kirjaoskus. Päris palju oli selliseid CV-sid, mis vigases  ja napis keeles teenisid koheselt koha prügikastis. 
• Allesjäänutest vaatasin kindlasti haridusteed ja töökogemust. Kui kandidaadil olid olemas näiteks IT-alane haridus ja ka aja jooksul üsna ühtlaselt omandatud sertifikaadid, siis tõstis see kohe huvi, sest enese pidev täiendamine on üldjuhul avatud meele ja töötahtega isiku tunnus.
• Töökogemuse osas oli kindlasti eelis neil, kes sarnase tööga varasemalt kokku puutunud, aga see ei olnud siiski peamine.
• Boonuspunkti andsid hobid, mis olid erinevad konkreetsest ametikoha valiku ülesannetest - mitmekülgse inimesega on kollektiivis huvitavam suhelda. 
• Kui sobivad kandidaadid olid esimese sõela läbinud, järgnes teine osa, milleks olid esimese ringi intervjuud. Intervjuud, eriti silmast silma, ütlevad tohutult palju. Kui keegi ikka tuleb kohale väga võidunud riietes, pea pesemata, silmad vilavad - isegi kui tegu on CV järgi tõelise tipptegijaga, ei ole koostöö sellise isikuga meeskonnas tõenäoliselt pingevaba ja probleemideta. Sama saab öelda suhtluse ajal käitumise kohta - ebakindlad, silmsidet vältivad kandidaadid on kindlasti nõrgema positsiooniga kui loomulikult ja vabalt käituvad kandidaadid. Samuti ei jäta head muljet vigadeni ülimalt enesekindlad ja ülbed ning üleolevad kandidaadid. Mõnikord isegi ei teata, millisele kohale kandideeritakse, nii laia joonega ollakse. Loomulik ning sundimatu, viisakas ja sõbralik käitumine on siiani olnud parimaks abiks kandidaatidele.
• Intervjuudel saab testida ka potensiaalse töötaja usaldusväärsust - ristküsimused, mis baseeruvad CV ja avalikust ruumist leitava info baasil, annavad mõnikord üllatavaid tulemusi, näiteks võib süsteemiadministraatori kohale kandideeriv isik CV järgi olla lausa netijumal, kuid laua taga selgub, et tal on raskusi TCP ja UDP eristamisega või ruutimise põhiolemusest aru saamisega. Usaldusväärsus on kindlasti professionaalsuse aspekt, mis tekib ajapikku ja hävib hetkega, nii et võimalikult tõese info esitamine CV-s ja avalikus ruumis on elementaarne.
• Kodutöö. Uskumatult palju muude näitajate järgi häid kandidaate kaob kohe silmapiirilt, kui on vaja natukenegi vaeva näha. Kodutöö on natukene erineva eesmärgiga intervjuul või tööandja juures oskustesti tegemisest - kui viimane on mõeldud testimaks kandidaadi tehnilisi oskusi ja teadmisi ilma, et kandidaadil oleks eriti palju võimalust ja aega vastuste otsimiseks, siis kodutöö näitab soovi pühenduda. Tihti ei ole kodutöö ülesanded väga rasked, aga pigem tüütud ja võtavad ca pool päeva aega ning nõuavad iseseisva uurimistöö tegemist. Need näitavad, kas kandidaat tunneb ametikoha vastu tegelikult ka huvi või tuli ta lihtsalt õngitsema. Samuti annab kodutöö võimaluse kandidaadile nö proovida ametikohaga seotud tööd ilma tegelikku riskantset töökohavahetust tegemata ja järgneval intervjuul on juba võimalik mõtteid ja kogemusi vahetada konkreetse ülesande näitel ning küsida tagasisidet.. Kogemus näitab, et ca pooled esimesest vestlusvoorust läbi saanud ei vaevu kodutööd tegema ja kaovad ühendust võtmata.
• Katseaeg. See on aeg, kus selgub tegelikult, kas kandidaat on tõepoolest sobiv. Selle aja jooksul tuleb välja, kas kandidaat mõtleb probleemi lahendusele kaasa, proovib näha suurt pilti, näitab oma tööeetikat jne. Mõnikord selgub ka, et kandidaat on lisaks tehnilisele sobivusele suurepärane koordinaator ja meeskonna juht. Meie valikud on õnneks olnud alati sellised, et katseajani ongi jõudnud ainult professionaalid, isegi kui nad on veel nn lihvimata teemandid. 
• Ümberlülituse oskus ja fokuseeritus. Tihti nõuavad eri olukorrad spetsialistilt ümberlülitamist vastavalt kujunenud olukorrale, eriti siis kui erinevaid kaetavaid alasid on ühe spetsialisti kohta palju. Hea professionaal oskab näha tõelisi prioriteete, neid ise seada ning neid kommunikeerida. Ta peab oskama öelda õigel ajal ja viisakalt EI ning suutma keskenduda tegelikult olulisele. Siin on muidugi hea juhi tugi suureks abiks.

Kokkuvõtteks: Professionaali iseloomustab sügav huvi oma valdkonna vastu, enese pidev arendamine. Tööturu olukorras on pigem on eelistatud pühendunud, noored ja õppimisvõimelised kui kogenud ja väga kõrgepalgalised - viimastele lihtsalt ei ole alati pakkuda piisavat väljakutset ja neil hakkaks igav. Korrektne ja sõbralik suhtlemine ka pingeolukordades on pigem vajalik. Väga oluline on äripoolega kaasa  mõtlemine ja lahenduste otsimisel nö üldistusvõime kasutamine - tihti on läbimõtlemata kiire ja räpane "dirty fix" hiljem põhjustanud sadu tunde lisaväärtust mitte loovat tööd, et sellise paranduse tagajärgi parandada.

Sellised mõted siis. 

Mis juhtub kui ma vajutan seda nuppu?

Täna on teemaks tarkvaraergonoomika. Täpsemalt on siis vaja kirjutada ühest positiivsest ja ühest negatiivsest näitest tarkvara kasutamise ja kasutajaliidese juures.

Alustame negatiivsemast. Aastal 2003 oli mul rõõmutu kogemus sest pidin töötama sellise imeliku asjaga nagu Lotus Notes Domino (nüüd IBM Notes).  See oli üks lõputu piin. Lotus Notes Domino on/oli selline objektipõhine andmebaasi/tarkvaraplatvorm mille omal ajal arendas välja IBM. Platvormi mõte oli, et seal oli võimalik salvestada erineva struktuuriga andmeid ning siis nende vahel konstrueerida erinevaid töövooge jne. Süsteem sisaldas ka e-posti klienti ja muid kontoritarkvara komponente. Sarnaseks võib tänapäeval pidada näiteks SharePointi.  Minule on jäänud eelkõige meelde süsteemi ületamatu aeglus esimese asjana ning teisena täielikult müstiline kasutajaliides kus orienteerumiseks pidi alati võtma nii 20-30 minutit aega, et saada teada kuidas luua uut objekti, muuta vana jne. Paroole ei julgenud keegi muuta sest see oli selline 20/80 võimalus, et see töötas. Ma ei mäleta enam täpselt, kuidas see jaotus oli aga see mis on jäänud, on ääretult halb mälestus sellest tarkvarapaketist. Internet on täis selliseid kasutajakogemuse kirjeldusi Lotuse kohta. Olen absoluutselt igal pool kus ma olen hiljem töödanud ja kas või väikestki vastutust tarkvara valiku ees omanud, selle paketi alati ettevõtte ees seisvatest valikutest eemaldanud.  Nagu ütleb üks kasutaja Redditi kommentaaris: "In closing: Notes is so bad that it makes Microsoft's horrible alternative look like a good thing by comparison."

Kui panna siia kõrvale sagedamini kasutatavad keskkonnad, siis pakuks välja erinevad kaasaegsed vahendusteenused, aka Booking.com, AirBNB, Uber, Taxify kus on mõeldud just sellele, et kasutaja aeg on tähtis ja selleks, et kasutaja oma ostu kohe nüüd teeks, peaks see olema talle nii vähe vaevarikas kui võimalik. Tihti pakutakse näiteks ka Booking.com-is täiendteenuseid - broneerid hotelli, pakutakse ka kohe välja soodsaimad transfeerivõimalused lennujaamast hotelli ja tagasi. 

Kui mõelda tarkvara peale mida igapäevaselt kasutada on vaja siis midagi väga eriti positiivset vast ei eristugi - tarkvara kasutatakse ikka enamasti mingi vajaduse, mitte lõbu pärast (v arvutimängud) ja seega eristuvad vaid halvad juhtumid, head aga kipuvad jääma keskmistega ühele pulgale. 

Tavakaubandusest on silma jäänud viimasel ajal levima hakanud iseteeninduskassad marketites. Esimesena tuli nendega turule Selver, teisena vist Prisma. Nüüd siis ka Rimi ja Konsum. Pean ütlema, et Selveri oma on vast armasta/vihka suhe. Mulle ei meeldi kliendikaarti eriti kasutada kuna rahakott on niigi paks eri plastikust. Ja nende süsteem ilma kliendikaardita ei tööta. Seega seda ma ei kasuta. Prisma iseteenindus on suhteliselt ebamugav, vajab tihti müüja sekkumist ja rohkem kui korra on mul klaaspudel/purk nende iseteeninduskaalu pealt maha kukkunud sest see on nii väikese pinnaga ja ei oma tõkendit avatud küljel. Konsumi ja Maksimarketi iseteeninduskassad on paremad aga nendel on vaja kuidagi palju kummardada/küünitada, et toode ribakoodi lugejani viia. Ebamugav. Rimi lahendus tundub siiamaani kõige kasutajasõbralikum nii tarkvara kui ka füüsiliste ergonoomiliste parameetrite poolest. Aga nad tulid ka viimasena või eelviimasena turule. Eks see andis võimaluse konkurentidelt õppida. 

Positiivsega on hea lõpetada. Ma maksan ausalt riigimakse. Ja ausalt öeldes on maksuameti lahendus nii hea süsteem, et mul ei ole vaja kunagi rohkem  midagi muud teha kui kinnitada varasemalt esitatud andmed. Maksuameti e-maksuamet on minu arust üks parimaid näiteid sellest kuidas on võimalik hoida kokku kodaniku ja riigiteenistuja aega hea tarkvara disainiga. Muidugi on seda natukene raske tuua kui ergonoomika näidet selles mõttes, et tarkvara igapäevast kasutamist ju ei toimu. Aga selline võibolla ongi üks väga ergonoomiline süsteem - ta töötab, ilma, et sa teda isegi tähele paneks. 

Litsentsimudeli valik ja mõju projektile

Seekordeks ülesandeks on meil loomuliku jätkuna eelmise nädala ülesandele kirjeldada kolme juhtumit kus litsentsi valik on mõjutanud kogu projekti käiku, olgu siis nii positiivselt või negatiivselt.

Selliseid juhtumeid kus litsentsimudel mõjutab tarkvaravalikut, on iseenesest  kindlasti palju, näiteks Münichi otsus Linuxi kasuks 2004-l aastal, Eesti riigi otsus arendada oma riigi infrastruktuur (Xtee jt) avatud lähtekoodiga tarkvaral jne. Iseasi, kas need valikud on ennast alati õigustanud. Kuigi litsentsimise maksumus ja õigused tarkvarale on kindlasti määrav faktor, ei ole need alati ainsad, mis lõpliku tarkvara ülalpidamiskulu määravad. Münich loobus 2014 aastal Linuxist ja läks tagasi Microsofti tarkvarale. Arvatavasti just sellepärast, et kuigi tarkvara ise oli tasuta, pidi Münich tegema suuri kulutusi tarkvaraarendusele, justnimelt elleks, et kõiki omi tööjaamasid keskselt ja turvaliselt hallata. Kuigi tänapäeval on Linuxile palju halduspakette (Puppet, Chef jt), on praktiliselt iga asukoha distributsioon siiski isenäoline ja just standardiseerituse ja mugava keskhalduse puudus on see, mis pahatihti sunnib otsustama siiski suletud kommertstarkvara kasuks.

Loomulikult, litsentsimudeli valik ei mõjuta ainult mitte litsensi ostjaid vaid tihti ka litsentsitava toote käekäiku. Sun Microsystems, mis on tuntud programmeerimiskeele Java peamine arendaja ja omanik, ostis 2008 aastal ära MySQL-i andmebaasimootori arendaja ja Oracle Sun Microsystemsi omakorda aastal 2010. On olnud palju spekulatsioone selle üle, et Oracle tahab tappa tema peamise andmebaasitoote, Oracle Database konkurente, neid üle ostes ja muutes kas tasuliseks või marginaliseerides ostetud toodete funktsionaalst. See põhjustas MySQL-ist omal ajal MariaDB nimelise vabavaralise haru välja kasvamise ning paljud põhimõttelised vabavara kasutajad kolisid ringi ka oma andmebaasimootorid kasutamaks MariaDB-d. Oracle pole siiani siiski veel MySQL-i sulgenud ja väidetavalt on Oracle inseneride knowhow-st hoopis abi olnud MySQL-i tarkvaralise kvaliteedi kasvatamisel.  Siiski jääb alati oht, et kui peaks tekkima mingi põhimõtteline vastuolu Oracle ja vaba tarkvara maailma vahel, paneb Oracle MySQL-i kui toote kinni ja olemasolevad kasutajad on lõhkise küna ees.

Tarkvaralitsentsi valik ja hind mõjutab ka tihti ka kodumaiseid tarkvaravalikuid. Olen tuttav juhtumiga, kus omal ajal Billing/CRM platvormi valides oli vaja täita funktsionaalseid nõudeid dokumentide halduse ja salvestuse osas. Kuna põhitoote, Dynamics NAV täislitsentsid olid omal ajal kallid ning dokumente pidi saama hallata suur hulk inimesi, valiti dokumendihalduse mootoriks sellel ajal suhteliselt odavam DocLogix. Süsteemide omavaheliseks tööks tehti keerukad integratsioonid ning arvati, et kõik on hästi. Aja möödudes aga juhtus nii, et kadus turult integratsioonid teinud Leedu firma ja samal ajal jäi integratsioon ajale täielikult jalgu ning töö kahe süsteemi vahel oli valusalt piinarikas kõigile osapooltele. Samuti oli lõpptulemusena mõlema toote kasutajate arv sisuliselt sama ning oleks võinud täiendavast dokumendihalduse tarkvarast täielikult loobuda.  Seda lõpuks täiendava lisaarendusena tehtigi aga kogu seda valu oleks saanud vältida kui oleks hinnatud koheselt erinevate süsteemide, litsentside ja kaasnevate haldusprobleemide hulka realistlikult, mitte ainult konkreetset litsentsi hinnalipikut (tihti hanke käigus ka allahindlusega kuid krõbeda aastamaksega).

Vot sellised juhtumid siis. Kes soovib, saab aga leida palju põnevaid litsentsimisega seotud juhtumeid aadressilt http://www.groklaw.net/

Kes maksaks puugi vaeva?

Autoriõigus, autoritasu, patendid ja intellektuaalomand on ühed veidrad asjad. Nad on nagu asjad, mida saab kasutada ja nad on olemas aga samas käega katsutavad ka ei ole ja nende füüsiline kopeerimine ei maksa suurt midagi. 

Seepärast on leiutatud kunagi selline skeem, mille kohaselt autori omaks ainuõigust teenida oma loomingu pealt tulu, kas siis ise oma leiutist või teost müües või selle tegemise metoodikat välja litsentseerides. Ameerika Ühendriikides võeti selline seadus vastu aastal 1790 mis on juba 3 aastat peale konstitutsioonile alla kirjutamist.Selle kohaselt oli küll kopeerimismonopoli õigus autoril vaid 14 aastat.

Loomulikult haistsid need, kes ise loova tööga tegeleda ei suuda ega oska, teenimisvõimalust ning ütlesid loovisikutele - see teie õiguste kaitsmine on keeruline töö, me teeme seda teie eest ja teie saate tegeleda selle asemel oma loominguga - teeme diili - teie annate meile õigused oma loomingu turustamiseks ja levitamiseks ja meie kogume papi kokku, osa jätame endale ja ülejäänu läheb teile. Loovisikud on üldiselt õnnelikud, kui keegi nende mured ära võtab ja tegeleb kogu igapäevaprobleemikaga. 

Enter the mänedžer. On olemas väljend "Follow the money" või "Cui Bono"mille kohaselt tasub vaid vaadata kuhu ja kellele liiguvad rahavood ja saabki selgeks, kes tõmbab niite. 

Loomulikult olid puugid nii kavalad, et omandasid kogu õnnetu autori õigused loomingule, autorile jäi vaid nimi autorluse kohta, majanduslik kasu aga liikus vahemehe taskusse. Autori sai ja saab endiselt vaid miniatuurse osa oma loomingust. See kehtib nii muusika, raamatute, leiutiste jne juures. Järgides looduslikku printsiipi, et seal kus on palju, tuleb juurde, seal kus on vähe, võetakse viimanegi, koondusid puugid suurteks gruppideks kes mastaabiefekti ning sidemeid ära kasutades hakkasid survestama nii turunduskanaleid kui ka seadusandlust, et olukorda muudetaks järjest rohkem puukide kasuks - plaadipoed ja muud turunduskanalid turustasid vaid suurte publitseerijate teoseid, publitseerijad ütlesid, kelle raamat ilmub või mitte jne. Väidetavalt kaotas ka Nikola Tesla mitugi leiutist Edissionile just tänu viimase ärimehevaistule, mis briljantse kuid naiivse leiutaja lõpuks vaesuses surra lasi. 

Kunagi muidugi võis selline vaheltkasu olla osaliselt põhjendatud, sest varasemalt ei olnud teose välja andmine nii lihtne kui praegu - vajalik oli stuudiotehnika, plaaditootmisliin, turustuskokkulepped ja logistika. Tihti ei olnud tundmatu artisti jaoks selline majandamine ilma plaadifirmadelt nn laenu küsimata võimalik ja nurgapealseks garaažibändiks jäädigi. BBC artikli andmeil olid traditsioonilise muusikatööstuse plaadimüügi tulud 2012 jagunenud nii, et artist sai car 13%, plaadifirma aga 30%. Ülejäänu jagunes riigi, tootjate, distribuutorite ja autorikaitsjate tasudeks.

Tänapäeval on mängu lisandunud veel voogedastuse platvormid (Youtube, Spotify, Deezer jt) mis asendavad vanasti peamiseks levimehhanismiks olnud füüsilised andmekandjad nagu kassetid, cd-d, cvd jne. Kui uskuda TechDirti artiklit, siis tänapäeval näiteks striimingu teenuste eest makstavad tasud panevad peaasjalikult tasku plaadifirmad ja , mitte artistid ega lugude kirjutajad. Viimase saavad kogu loo eest esitatud tasu eest vaid vastavalt ca 6.8% ja 10%, samal ajal kui autori majanduslikke õigusi omav plaadifirma (kes praktiliselt ei tee mingeid kulusid voogesituse turustamisel) paneb tasku 45,6%. 

Raamatute publitseerimisel on  viimasel ajal lisaks paberraamatutele lisanud elektroonilised publitseerimis ja levitamiskanalid nagu Amazon, Kobo jne. Eelmise aasta raporti kohaselt saab raamatu autor keskmiselt 20% oma raamatute müügist, ülejäänu läheb publitseerijatele, kusjuures suured publitseerijad aka Big5 küsivad loomulikult raamatu publitseerimise eest kõrgemat hinda kui väikesed indie publitseerijad või otse Amazoni platvormil publitseerivad autorid.  

Muidugi on sellistel platvormiomanikel nagu Amazon, Microsoft või Apple omakorda oht muutuda puukideks, keda huvitab mitte ainult raha vaid ka ainuvõim tarbija üle. Sellist lähenemist kasutatakse eriti tarkvaraplatvormide loomisel kus kogu tarkvara toimimiseks vajalik funktsionaalsus seostatakse selle tarkvara müügikanaliga, mis on siis loomulikult kellegi kontrolli all. Seda kutsutakse Walled Garden ja seda rakendab nii Apple kui ka Microsoft kes oma Universal Windows Platformi on loonud nüüd juba sellise, et kui tarkvara oled loonud Microsofti platvormi ja arendusvahendeid kasutades siis tarkvara ongi pahatihti võimalik turustada vaid Windows Store kaudu.

Kes ei tahaks endale sellist lehma, kellele annad vaid peotäie heina, piima aga saad mitu  ämbritäit. Ja sõnnikut koristab piimaautojuht aka platvormiomanik. Aga veelgi olulisem on selliste lehmade ehk autorikaitseobjektide kokkuostjate jaoks see, et keegi teine nende püha lehma lüpsma ei kipuks. Või isegi kui juhtuks nägema seda lehma, saaks äkki mingit nutsu lüpsta lollidelt. Seepärast ka kõikvõimalikud seaduslikud ja poolseaduslikud moodustised ja ühingud autorikaitse rakendamiseks nii heas kui halvas mõttes. 

Üks veidramaid välja pressimise moodustisi on nn  "Tühja kasseti maks" mis on kogu selle puntraga seotud juba 1960-datest aastatest saadik kui see esmakordselt Saksamaal kehtestati. Põhimõtteliselt on see autorikaitsjate nägemuses kompensatsioon, mida peaks maksma autoritele selle eest, et keegi teoreetiliselt võib nende teoseid kopeerida ja mis mõningates maades siis ka seadustaks privaatsete koopiate tegemise mitte-kasumlikul eesmärgil.

Eestis jõustus see autorikaitseseaduse muudatusega aastal 2005 kui kehtestati tasu erinevatele andmekandjatele ja kopeerimisseadmetele. Sellest alates on Eesti Autorite Ühing ja Eesti Esitajate Liit põhimõtteliselt omandanud raha iga müüdud tooriku ja salvestusseadme pealt. Aastal 2013 kogus EAÜ 4,7 miljonit eurot, millest laiali jagati autoritele 3,3. EAÜ-le jäi 1,4 miljonit millest kasum aasta tegevusest oli ca 0,5 miljonit eurot. Arvestades, et aktiivse tegevuse peale kulus vaid 0,7 miljonit eurot (koos palgafondiga), on iga EAÜ kulutatud euro peale kasumit saanud ca 70%. Pole paha.

Kuna varasemalt kasutusel olnud tehnoloogia on kasutuselt kadumas, siis tajuvad puugid oma rahavoogude kokkukuivamist. Nii nõuti asjaosaliste poolt eelmisel aastal valitsuselt ca 800000€ "saamata" jäänud tulusid, kuna valitsus ei ole piisavalt varakult kehtestanud tühja kasseti maksu ka uuema aja seadmetele.  Kui see pole väljapressimine, siis mis on?

Ühiskond on selgelt väljendanud tõika, et kvaliteetse kraami eest ollakse maksma kui see ei ole üle mõistuse kallis ja on lihtne. Paraku poodi minna ja CD-l oleva 99% saasta eest ei ole paljud nõus 10-20€ välja käima. Lisaks on selliselt sauruslikult  andmekandjalt ülimalt ebamugav muusikat tarbida. Võrgupiraatluse ning voogedastusteenuste võidukäik on isegi suured publitseerijad sundinud arusaamu muutma ja mängureegleid kohendama.  

Kahjuks eriotstarbelised organisatsioonid nagu EAÜ jt taolised ei ole veel mõistnud, et infoühiskonna kasvades ja kõikjale jõudes ei ole selliseid vahemehi lihtsalt vaja. Artist või autor saabki otse kliendilt otse oma raha kätte, toimub sisuliselt otsekaubandus. Kahjuks on seaduste ja autorikaitse arusaam tehnoloogia ja ühiskonna arengust kõvasti maha jäänud. Mingi areng selles vallas siiski toimub, kui uskuda 2012 aastal toimunud seminari autorikaitse tuleviku teemadel.Loodetavasti paremuse poole. Samas valitsuse hiiliv toetus ACTA-le, Eestile ülimalt vajalik hea läbisaamine USA riigiaparaadiga ning sõltuvus Brüsseli mannast paneb selles kahlema.

Tegelikult toimub midagi Euroopa Parlamendi tasemel ka. Rootsi niinimetatud Piraadipartei loojad on pakkunud välja oma teoses "The Case For CopyRight Reform" kuus konkreetset uuendust, kuidas uuendada autorikaitse regulatsiooni 21 sajandile vastavaks.

Oma argumentatsioonis panevad nad pearõhu õigusele sõnumi privaatsusele ning tuues analoogia tavalise kirjavahetusega, argumenteerivad, et kui tavalisi paberkirju ei ole lubatud teekonnal avada, siis miks peaks on-line sõnumivahetus toimuma kuidagi teistmoodi. 

Tuginedes õigusele privaatsusele kui absoluutsele põhiõigusele, pakuvad Rick Falkvinge ja Christian Engström välja järgmist:

• Autori moraalsed õigused teostele peaks säilima muutumatuna

• Mitte-äriline teoste kasutus peaks olema vaba - aka tühja kasseti tasu ning sellega seotud jaburate väljapressimisorganisatsioonide kohitsemine

• Autoriõiguste lühendamine praeguselt 70-lt aastalt peale autori surma, 20 aastani teose loomisest. See on üks kiiduväärt mõte mille kohaselt 20 aastaga peaks teos muutuma juba nagunii klassikaks-rahvapalaks ning kui autor pole elu sees midagi rohkem loonud, siis ei peaks ta (või tema järeltulijad 2 põlve) ka kogu ülejäänud elu selle ühe hiti seljas liugu sõitma. Enamasti on küll katusorganisatsioonid need, keda see puudutab, sest just neile on kasulik omada monopoolseid autoriõiguseid võimalikult pikka aega.

• Autoriõiguse registreerimine teosele viie aasta jooksul - et taas kord vältida absurdsed olukorda kus teosed on autorikaitse all isegi kui autor on teadmata.

• Vaba sämplite kasutamise võimalus uute teoste loomiseks - mõte on siis selles, et olemasoleva teose tükikesed oleksid vabalt kasutatavad uute teoste loomiseks, praegu sellist võimalust ei ole. See on ka üks väga huvitav faktor mis tulevikus hakkab mängima näiteks arvutiga loodud kunstiteoste korral - ala kui algoritm õpetada maailma nagu Da Vinci, siis kas Da Vinci järeltulijatel või maalide autoritel on õigust algoritm või selle looja kohtusse kaevata "Kunstniku stiili absoluutselt täiusliku jäljendamise tõttu"?

• DRM-i kasutamise keelustamise - et forseerida suuri autoriõiguse omanikke eelmist viit punkti järgima. Ma ei usu, et selline otseselt keelav punkt on rakendatav, samahästi võiks keelata krüpteerimise või muu algoritmika, küll aga on võimalik muuta DRM-i lahti häkkimine tegevuseks, mida kunagi seadusega ei karistata. Seega muutuks selle rakendamine nagunii suhteliselt mõttetuks sest piisab ühest lahti häkitud teosest, et muuta konkreetse teose DRM kaitse mõttetuks. Ja kui turul on nii DRM-iga kui DRM-ita seadmed, siis miks peaks keegi eelistama DRM-iga seadme ostu?