Kes maksaks puugi vaeva?

Autoriõigus, autoritasu, patendid ja intellektuaalomand on ühed veidrad asjad. Nad on nagu asjad, mida saab kasutada ja nad on olemas aga samas käega katsutavad ka ei ole ja nende füüsiline kopeerimine ei maksa suurt midagi. 

Seepärast on leiutatud kunagi selline skeem, mille kohaselt autori omaks ainuõigust teenida oma loomingu pealt tulu, kas siis ise oma leiutist või teost müües või selle tegemise metoodikat välja litsentseerides. Ameerika Ühendriikides võeti selline seadus vastu aastal 1790 mis on juba 3 aastat peale konstitutsioonile alla kirjutamist.Selle kohaselt oli küll kopeerimismonopoli õigus autoril vaid 14 aastat.

Loomulikult haistsid need, kes ise loova tööga tegeleda ei suuda ega oska, teenimisvõimalust ning ütlesid loovisikutele - see teie õiguste kaitsmine on keeruline töö, me teeme seda teie eest ja teie saate tegeleda selle asemel oma loominguga - teeme diili - teie annate meile õigused oma loomingu turustamiseks ja levitamiseks ja meie kogume papi kokku, osa jätame endale ja ülejäänu läheb teile. Loovisikud on üldiselt õnnelikud, kui keegi nende mured ära võtab ja tegeleb kogu igapäevaprobleemikaga. 

Enter the mänedžer. On olemas väljend "Follow the money" või "Cui Bono"mille kohaselt tasub vaid vaadata kuhu ja kellele liiguvad rahavood ja saabki selgeks, kes tõmbab niite. 

Loomulikult olid puugid nii kavalad, et omandasid kogu õnnetu autori õigused loomingule, autorile jäi vaid nimi autorluse kohta, majanduslik kasu aga liikus vahemehe taskusse. Autori sai ja saab endiselt vaid miniatuurse osa oma loomingust. See kehtib nii muusika, raamatute, leiutiste jne juures. Järgides looduslikku printsiipi, et seal kus on palju, tuleb juurde, seal kus on vähe, võetakse viimanegi, koondusid puugid suurteks gruppideks kes mastaabiefekti ning sidemeid ära kasutades hakkasid survestama nii turunduskanaleid kui ka seadusandlust, et olukorda muudetaks järjest rohkem puukide kasuks - plaadipoed ja muud turunduskanalid turustasid vaid suurte publitseerijate teoseid, publitseerijad ütlesid, kelle raamat ilmub või mitte jne. Väidetavalt kaotas ka Nikola Tesla mitugi leiutist Edissionile just tänu viimase ärimehevaistule, mis briljantse kuid naiivse leiutaja lõpuks vaesuses surra lasi. 

Kunagi muidugi võis selline vaheltkasu olla osaliselt põhjendatud, sest varasemalt ei olnud teose välja andmine nii lihtne kui praegu - vajalik oli stuudiotehnika, plaaditootmisliin, turustuskokkulepped ja logistika. Tihti ei olnud tundmatu artisti jaoks selline majandamine ilma plaadifirmadelt nn laenu küsimata võimalik ja nurgapealseks garaažibändiks jäädigi. BBC artikli andmeil olid traditsioonilise muusikatööstuse plaadimüügi tulud 2012 jagunenud nii, et artist sai car 13%, plaadifirma aga 30%. Ülejäänu jagunes riigi, tootjate, distribuutorite ja autorikaitsjate tasudeks.

Tänapäeval on mängu lisandunud veel voogedastuse platvormid (Youtube, Spotify, Deezer jt) mis asendavad vanasti peamiseks levimehhanismiks olnud füüsilised andmekandjad nagu kassetid, cd-d, cvd jne. Kui uskuda TechDirti artiklit, siis tänapäeval näiteks striimingu teenuste eest makstavad tasud panevad peaasjalikult tasku plaadifirmad ja , mitte artistid ega lugude kirjutajad. Viimase saavad kogu loo eest esitatud tasu eest vaid vastavalt ca 6.8% ja 10%, samal ajal kui autori majanduslikke õigusi omav plaadifirma (kes praktiliselt ei tee mingeid kulusid voogesituse turustamisel) paneb tasku 45,6%. 

Raamatute publitseerimisel on  viimasel ajal lisaks paberraamatutele lisanud elektroonilised publitseerimis ja levitamiskanalid nagu Amazon, Kobo jne. Eelmise aasta raporti kohaselt saab raamatu autor keskmiselt 20% oma raamatute müügist, ülejäänu läheb publitseerijatele, kusjuures suured publitseerijad aka Big5 küsivad loomulikult raamatu publitseerimise eest kõrgemat hinda kui väikesed indie publitseerijad või otse Amazoni platvormil publitseerivad autorid.  

Muidugi on sellistel platvormiomanikel nagu Amazon, Microsoft või Apple omakorda oht muutuda puukideks, keda huvitab mitte ainult raha vaid ka ainuvõim tarbija üle. Sellist lähenemist kasutatakse eriti tarkvaraplatvormide loomisel kus kogu tarkvara toimimiseks vajalik funktsionaalsus seostatakse selle tarkvara müügikanaliga, mis on siis loomulikult kellegi kontrolli all. Seda kutsutakse Walled Garden ja seda rakendab nii Apple kui ka Microsoft kes oma Universal Windows Platformi on loonud nüüd juba sellise, et kui tarkvara oled loonud Microsofti platvormi ja arendusvahendeid kasutades siis tarkvara ongi pahatihti võimalik turustada vaid Windows Store kaudu.

Kes ei tahaks endale sellist lehma, kellele annad vaid peotäie heina, piima aga saad mitu  ämbritäit. Ja sõnnikut koristab piimaautojuht aka platvormiomanik. Aga veelgi olulisem on selliste lehmade ehk autorikaitseobjektide kokkuostjate jaoks see, et keegi teine nende püha lehma lüpsma ei kipuks. Või isegi kui juhtuks nägema seda lehma, saaks äkki mingit nutsu lüpsta lollidelt. Seepärast ka kõikvõimalikud seaduslikud ja poolseaduslikud moodustised ja ühingud autorikaitse rakendamiseks nii heas kui halvas mõttes. 

Üks veidramaid välja pressimise moodustisi on nn  "Tühja kasseti maks" mis on kogu selle puntraga seotud juba 1960-datest aastatest saadik kui see esmakordselt Saksamaal kehtestati. Põhimõtteliselt on see autorikaitsjate nägemuses kompensatsioon, mida peaks maksma autoritele selle eest, et keegi teoreetiliselt võib nende teoseid kopeerida ja mis mõningates maades siis ka seadustaks privaatsete koopiate tegemise mitte-kasumlikul eesmärgil.

Eestis jõustus see autorikaitseseaduse muudatusega aastal 2005 kui kehtestati tasu erinevatele andmekandjatele ja kopeerimisseadmetele. Sellest alates on Eesti Autorite Ühing ja Eesti Esitajate Liit põhimõtteliselt omandanud raha iga müüdud tooriku ja salvestusseadme pealt. Aastal 2013 kogus EAÜ 4,7 miljonit eurot, millest laiali jagati autoritele 3,3. EAÜ-le jäi 1,4 miljonit millest kasum aasta tegevusest oli ca 0,5 miljonit eurot. Arvestades, et aktiivse tegevuse peale kulus vaid 0,7 miljonit eurot (koos palgafondiga), on iga EAÜ kulutatud euro peale kasumit saanud ca 70%. Pole paha.

Kuna varasemalt kasutusel olnud tehnoloogia on kasutuselt kadumas, siis tajuvad puugid oma rahavoogude kokkukuivamist. Nii nõuti asjaosaliste poolt eelmisel aastal valitsuselt ca 800000€ "saamata" jäänud tulusid, kuna valitsus ei ole piisavalt varakult kehtestanud tühja kasseti maksu ka uuema aja seadmetele.  Kui see pole väljapressimine, siis mis on?

Ühiskond on selgelt väljendanud tõika, et kvaliteetse kraami eest ollakse maksma kui see ei ole üle mõistuse kallis ja on lihtne. Paraku poodi minna ja CD-l oleva 99% saasta eest ei ole paljud nõus 10-20€ välja käima. Lisaks on selliselt sauruslikult  andmekandjalt ülimalt ebamugav muusikat tarbida. Võrgupiraatluse ning voogedastusteenuste võidukäik on isegi suured publitseerijad sundinud arusaamu muutma ja mängureegleid kohendama.  

Kahjuks eriotstarbelised organisatsioonid nagu EAÜ jt taolised ei ole veel mõistnud, et infoühiskonna kasvades ja kõikjale jõudes ei ole selliseid vahemehi lihtsalt vaja. Artist või autor saabki otse kliendilt otse oma raha kätte, toimub sisuliselt otsekaubandus. Kahjuks on seaduste ja autorikaitse arusaam tehnoloogia ja ühiskonna arengust kõvasti maha jäänud. Mingi areng selles vallas siiski toimub, kui uskuda 2012 aastal toimunud seminari autorikaitse tuleviku teemadel.Loodetavasti paremuse poole. Samas valitsuse hiiliv toetus ACTA-le, Eestile ülimalt vajalik hea läbisaamine USA riigiaparaadiga ning sõltuvus Brüsseli mannast paneb selles kahlema.

Tegelikult toimub midagi Euroopa Parlamendi tasemel ka. Rootsi niinimetatud Piraadipartei loojad on pakkunud välja oma teoses "The Case For CopyRight Reform" kuus konkreetset uuendust, kuidas uuendada autorikaitse regulatsiooni 21 sajandile vastavaks.

Oma argumentatsioonis panevad nad pearõhu õigusele sõnumi privaatsusele ning tuues analoogia tavalise kirjavahetusega, argumenteerivad, et kui tavalisi paberkirju ei ole lubatud teekonnal avada, siis miks peaks on-line sõnumivahetus toimuma kuidagi teistmoodi. 

Tuginedes õigusele privaatsusele kui absoluutsele põhiõigusele, pakuvad Rick Falkvinge ja Christian Engström välja järgmist:

• Autori moraalsed õigused teostele peaks säilima muutumatuna

• Mitte-äriline teoste kasutus peaks olema vaba - aka tühja kasseti tasu ning sellega seotud jaburate väljapressimisorganisatsioonide kohitsemine

• Autoriõiguste lühendamine praeguselt 70-lt aastalt peale autori surma, 20 aastani teose loomisest. See on üks kiiduväärt mõte mille kohaselt 20 aastaga peaks teos muutuma juba nagunii klassikaks-rahvapalaks ning kui autor pole elu sees midagi rohkem loonud, siis ei peaks ta (või tema järeltulijad 2 põlve) ka kogu ülejäänud elu selle ühe hiti seljas liugu sõitma. Enamasti on küll katusorganisatsioonid need, keda see puudutab, sest just neile on kasulik omada monopoolseid autoriõiguseid võimalikult pikka aega.

• Autoriõiguse registreerimine teosele viie aasta jooksul - et taas kord vältida absurdsed olukorda kus teosed on autorikaitse all isegi kui autor on teadmata.

• Vaba sämplite kasutamise võimalus uute teoste loomiseks - mõte on siis selles, et olemasoleva teose tükikesed oleksid vabalt kasutatavad uute teoste loomiseks, praegu sellist võimalust ei ole. See on ka üks väga huvitav faktor mis tulevikus hakkab mängima näiteks arvutiga loodud kunstiteoste korral - ala kui algoritm õpetada maailma nagu Da Vinci, siis kas Da Vinci järeltulijatel või maalide autoritel on õigust algoritm või selle looja kohtusse kaevata "Kunstniku stiili absoluutselt täiusliku jäljendamise tõttu"?

• DRM-i kasutamise keelustamise - et forseerida suuri autoriõiguse omanikke eelmist viit punkti järgima. Ma ei usu, et selline otseselt keelav punkt on rakendatav, samahästi võiks keelata krüpteerimise või muu algoritmika, küll aga on võimalik muuta DRM-i lahti häkkimine tegevuseks, mida kunagi seadusega ei karistata. Seega muutuks selle rakendamine nagunii suhteliselt mõttetuks sest piisab ühest lahti häkitud teosest, et muuta konkreetse teose DRM kaitse mõttetuks. Ja kui turul on nii DRM-iga kui DRM-ita seadmed, siis miks peaks keegi eelistama DRM-iga seadme ostu?